Sel nädalal möödus 67 aastat Molotov-Ribbentropi salapakti (MRP) allkirjastamisest, ühest süngemast peatükist maailma ajaloos.
N. Liidu välisminister Vjatsheslav Molotov ja tema Saksa kolleeg Joachim Ribbentrop allkirjastasid 23. augustil 1939 Moskvas pakti, millega määrati kindlaks vastastikused mõju- ja huvisfäärid; need jäid pooleks sajandiks mõjutama paljude rahvaste saatust ja teevad seda mõnel määral siiani.
Saatuslik MRP
N. Liit sai MRP alusel endale õigused Soome, Eesti, Läti, Leedu, poole Poola ja Bessaraabia üle. Leedu jäi sõlmitud kokkuleppe alusel Saksamaa huvisfääri, mille see aga hiljem samuti Moskvale loovutas.
Stalini tegelikuks eesmärgiks oli alustada sõda, mis pidi suurendama N. Liidu „vabariikide“ arvu. Selleks plaanis ta viia sõja alistatavate maade aladele. Stalini küüniliselt sõnastatud eesmärk kõlas: „Lüüa vaenlast tema enda territooriumil.“ Nagu teada, see tal ka õnnestus.
MRP-ga andis Stalin Saksamaale teadlikult vabad käed sõja alustamiseks, püüdes aga varjata Saksamaaga sõlmitud kokkuleppe tõelisi eesmärke.
Praegune Eesti presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „Kahtlemata on Molotov-Ribbentropi pakt ehedaim näide sellest, kuidas suurriiklikud ambitsioonid võivad põhjustada globaalse katastroofi.“
MRP rängad tagajärjed on meile hästi teada. Pool sajandit kestnud okupatsioon seisab kogu oma õuduses paljudel ikka veel silma ees.
Muidugi ei kannatanud selle all ainult baltlased jt N. Liiduga vägisi liidetud rahvad, vaid venelased ise ka. Lääne turist, kes viibis looduslikult kaunil Solovetsi saarel Venemaa põhjaosas, märkas korraga päikesesäras voolava oja põhjas Stalini bareljeefi. Hiljem selgus, et see oli pärit samas paigas asunud vangla punanurgast, kus hoiti kinni ja piinati vene intellektuaale. Kui vaid seinad ja kivid saaksid kõnelda...
MRP polnud N. Liidu ainus sobing 1939. aastal. Lääneriikide üllatus oli suur, kui N. Liit juba käimasolevad läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga äkki katkestas. Selgus nimelt, et alates märtsist kuni augustini oli Moskva mänginud topeltmängu. Pidades avalikke läbirääkimisi vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks Inglismaa ja Prantsusmaaga, oli ta samal ajal nende seljataga pidanud salakõnelusi hitlerliku Saksamaaga. Tüüpiline reeturlikkus, ehk nagu rahvatarkus ütleb: „Ei venelast või uskuda!“
Väänatud ajalugu
Ajakirjanik Jordan Michael Smith meenutab, millise õhinaga ta luges 12aastaselt kõike holokaustisse puutuvat ja hakkas korraga oma ümber toimuvat nägema ainult läbi selle prisma. Miks uskusid miljonid sakslased, et kõik juudid on saatana käsilased ja kuuluvad seetõttu hävitamisele? Ilmselt võib seda pidada metoodilise ja osava ajuloputuse tulemuseks. See on praegugi paljude seisukoht. Meil pruugib vaid pilgud pöörata mõnda Lähis-Ida riiki, Iraani näiteks, ja kuulata, mida sealne president räägib.
Ajapikku süvenes aga Jordan N. Liidu minevikku ja pärandisse. Ta avastas, et kurjuseimpeeriumi ohvrite arv ületas mitmekordselt holokausti oma. Kuidas võis siis keegi arvata, et N. Liit oli parem riik kui USA, küsib Jordan. Ometi on seda usutud ja N. Liitu isegi imetletud. Mitmed intellektuaalid (Noam Chomsky, Susan Sontag, Upton Sinclair, Theodore Dreiser jpt) on sinisilmselt propageerinud sotsialistliku süsteemi eeliseid.
Unustatakse, et N. Liit põhjustas tervete rahvaste hävingu. Repressioonid, piinamised, näljutamine, 1956. a Ungari revolutsiooni ja Praha kevade julm mahasurumine — need olid Moskva kuritegeliku rezhiimi tunnusjooned. Kui neid sündmusi ignoreerida, tekibki võimalus ajaloosündmuste suvaliseks väänamiseks.
Uus ajastu
Elame kapitaalselt muutunud maailmas, kus must pole enam must ega valge valge. Ähmastanud poliitilised mõjujooned annavad ehk rohkemgi võimalusi poliitilisteks manipulatsioonideks ja salasobinguteks kui 67 aastat tagasi.
Lääneriikide elanikud elavad pidevas terrorihirmus, sest islamiäärmuslased on nende vastu kuulutanud välja püha sõja, mida mahitavad omavahelise salakokkuleppe alusel peamiselt Iraan ja Süüria. Kes võitis Liibanoni 34-päevase sõja? Miks taganesid juudid ilma, et nende tingimusi oleks täidetud? Isegi röövitud sõdureid pole siiani üle antud. Terroristlik Hezbollah, kes kuulutas ennast kähku võitjaks, jagab aga sõja ohvritele juba heldelt saia ja raha ning kogub ühes sellega populaarsust. Nad ei varjagi, et raha tuleb Iraanist jt islamiriikidest. Kui Kanada parlamendisekretär Jason Kenney julges Hezbollah't võrrelda 1930ndate aastate natsidega ja kutsus ajaloost õppima, langes ta kohutava kriitikarahe alla, ehkki Kanada on juba eraldanud 30,5 miljonit Liibanoni abistamiseks ja ülesehitamiseks.
On märgatud ka järjest elavnevaid, ent pahaendelisi kontakte Iraani ja Põhja-Korea vahel.
Aga Venemaa...
Kolumnist Jeremy Page väljendab 16. augusti The Times'is veendumust, et Moskva ei hakka kunagi lääne pilli järgi tantsima.
Page'i hinnangul on tänane Venemaa tugevam, rikkam ja stabiilsem kui iial varem 1991. aastast alates, aga mitte selline riik, mida Lääs lootis, sest seal puudub demokraatia. Venemaal elades jahmatas teda Kremli tobedus, vägivald ja inimõiguste eiramine, aga veel enam rahva ükskõiksus selle suhtes. Näib, et läänelik luksus ja paranenud materiaalne olukord on sealse rahva silmi pimestanud. Putin käitub diktaatorina; talle kuulub täielik kontroll seadusandliku ja täidesaatva võimu, aga ka meedia ja energiaressursside üle.
Kremli peremehel on annet, võimu ning majanduslikke ja poliitilisi vahendeid, et kujundada Venemaast demokraatlik ja majanduslikult õitsev riik, aga selle asemel eelistab ta salakokkuleppeid kahtlaste partneritega ning KGB-likke survemeetodeid. G8 mugava vihmavarju all jätkab Kreml järjest jultunumalt inimõiguste rikkumist ja salamanipulatsioone. Paradoksaalselt ei pööra ülejäänud maailm sellele erilist tähelepanu. Või on nad äkki pea jaanalinnu kombel liivasse peitnud?
Meil jääb selles olukorras üle loota, et MRP ei kordu...