Einar Sanden: Kolme ilmakaare poole. Eesti Keele Sihtasutus. Toimetanud Linda Uustalu. 299 lk.

Sandenit lugedes kerkib ikka mälusoppidest esile väljend, mida kunagi oma lennuväepoistest kaaslasi iseloomustades kasutama hakkasin — sänikaela sündroom.

Kõne all olevat raamatut sirvides ehk enam kui iial varem, sest kuigi ealt veidi noorem, on ta põhiliselt kõik samad poolsundusliku varaküpsemise vaevad läbi põdenud ja oma autobiograafias sinnamaale jõudnud, kus meheiga poisikesele rüsinal peale trügib, nooruki vaheastmest hoolimatult üle tormates. Ja verinoorelt merele minnes saidki ta kaaslasteks paljud endised lennuväepoisid, kes Inglismaale välja rännanuna samuti meremehekutse valisid, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks.

Autobiograafia on kavandatud kuueköitelisena, millest kolm on juba varem ilmunud. Neljandas võime jälgida murdeealise noormehe seiklusi ja tungi tõsisemate suunas. Maailm on lahti ja ootab avastamist, kuid — ainult kolmest küljest. Üks — ja me kõik teame, milline — on kindlalt suletud.

Ajaliselt katab see eluloofaas pisut enam kui aastast perioodi — jaanuarist 1948 märtsini 1949. Mänguväljakuks on sõjajärgne Saksamaa; algul Eckernförde põgenikelaager, hiljem Eichelhofi rüütlimõis ja lõpuks Granthami linnake Inglismaal.

Autor on valdava osa Saksamaa ajast alles 15aastane (kuigi kuuleme teda korduvalt rõhutamas, et saab varsti 16) ja käib saksa Oberschules, ilmselt põhjusel, et väikeses põgenikelaagris eesti kooli tegutsemas ei ole. Seetõttu puuduvad autoril ka omaealised eesti soost sõbrad. Hea klapp näib tal olevat meremeestega, nii endiste kui tulevastega; tunneb ärimehi-spekulante ja saksa kõrtsmikke, kuid ka eesti ajakirjanikke ja vanema põlve haritlasi. Kõik need isikud mängivad olulist rolli autori kujunemises ja meheks sirgumises. Eriline tõmbejõud näib tal olevat õrnema soo suhtes, keda ta isegi tagantjärele just õrnakestena ei mäleta. Ega laagripäevil palju muud ei juhtugi kui paar seksuaalrünnakut omaealiste või ainult vähe vanemate neidude poolt. Vägistamiseks neid nimetada ei saa, sest autor oma vooruse kaitsmisel märgatavat aktiivsust ei ilmuta, vaid alistub — mis vaesel abitul meesterahval muud üle jääbki! Varasemasse Flensburgi laagrisse on tal paar aastat vanem kallim maha jäänud, keda aeg-ajalt meenutatakse; ja sakslannast kooliõesse on noormees koguni armunud — isegi nii armunud, et see rikuks ta algava meremehekarjääri, kui neiu vaid enda omandiõigust tema suhtes jõulisemalt avaldaks.

Väike põgenikelaager likvideeritakse ja autori koduks saab Eichelhof, kus ta sakslannaga abiellunud vanaonu mõisahärra rollis on. Üritab lõpetada kooli, kuid seiklushimu veab kolme avaliseisva ilmakaare poole, mida meremehekutse kõige paremini võimaldab. Järgmise aasta veebruaripakases toimub lahkumine Inglismaale. Kallimale kinnitatakse, et ollakse sügiseks tagasi, samas klassis jälle kõrvuti. Seda ehk isegi veendumusega, kes teab. Igatahes ründab autorit juba merereisil üsna ühemõtteliselt paar aastat vanem läti kapteni tütar. Et nende vahekord suhteliselt „puhtaks“ jääb, sõltub rohkem olukorrast kui asjaosalistest. Jõuab ära võluda ka jõuka laevareederi shveitslannast alkoholilembelise lese, kellega tänu tutuvusele eelmainitud lätlannaga intiimsuhe siiski tekkimata jääb.

Autor jõuab Inglismaale ja tutvub oma tulevase kooliga, milleks on Castlegate High School for Boys.

Õpinguteni vist siiski ei jõua, meremehekutse näol on kiusatus liiga pikalt käes. Sõpradele ja vaenlastele niiske kämmal pihku — nägemiseni järgmises raamatus!

Autor on ladus jutustaja, kelle tegemisi ja toimetamisi on kirjapandu järgi mõnus jälgida. Oma noorusest hoolimata on ta kodus igasuguses seltskonnas ning kujuneb alati olukorra peremeheks. Olgu situatsioon kuitahes keeruline, varsti on nooruk oma vastase alistanud, olgu vahendiks suitsusink ja oakohvikott, soodne tutvus (noormees on aukartustäratav tuhnija-kõikteadja) või lihtsalt ülbitsev esinemine. Autorile on maailmamered põlvini juba siis, kui ta vastavast elukutsest alles unistab, aimamata, kas see teoks saab. Temaga koos on hea rännata, tundub olevat keegi, kelle seltsis võib end julgena tunda. Vähemalt enesekindlust ei näi tal iial nappivat.

Jutustuse kõrvaltegelastega on asi halvem. Neid lugeja hästi ei märka, sest autor hoiab nad rambivalguse sõõrist eemal. Tüüpidejoonistamiseks tal oskust juba jagub, kuid poiss on selles eas, kus ei viitsita kõrvaltegelastega eriti jännata. Jääb mulje, nagu olekski lugu selles vanuses kirja pandud ja üle poole sajandi ilmumist oodanud. Nagu korvamaks seda puudujääki, paneb autor kõik tegelased peale enda raamatu esikülgedele ritta — otsi ise ja otsusta, kes on kes. Andmed kõigi kohta on paigas ja ausalt öelda on see päris otstarbekohane, sest ise teataval määral kaasautoriks olemata kõigest täit selgust ei saa.

Sänikaela sündroom, nagu ma juba alguses laususin. Aga jutujätku järgmises raamatus ootame siiski ülima huviga.

Märkmed: