Satakieli-sisaski* ideaalmaailm – Soome 100
MõtisklusSeda on paljud mu vanused tallinlased täheldanud, et kui nad Lõuna-Eestisse satuvad, eriti siia kagunurka, kus aastaid juba elan ja keegi nendega võro keelen kõnõlõma nakkas, tekib iseeneslik refleks soome keeles vastata. Sama oli ka minuga kuni õppisin kohalikku keelt, nii paljukest kui seda alles on, nautima ja isegi purssima, et mitte öelda rääkima. Mu abikaasa imestab siiani, et miks siis, kui temakandi rahvas ETVs miskit telekas seletab, pannakse subtiitrid alla, aga kui põhja-eestlased oma valede väldete ja ingliskeelsete laenudega asju ajavad, ei ole subtiitreid vaja. Ebaõiglus.
Ikka imestan ma selle üle, et kagueestlane ei saa soome keelest üldjuhul aru, kuigi sõnad on ju minu meelest täitsa samad – kui on lämmi, sis om iks lämmi.
Ükskord siiski sattusin segadusse, kui alt naabrimees, kes suure osa ajast Helsingis elektritöödega raha teenib, meie trepikoja ühes elektrikapis askeldades sulaselges soome keeles vanduma hakkas. Tegelikus elus räägib ta ainult kohalikus murdes. Tööasju ajab ta soome keeles. Ta oskabki hästi ainult kahte keel – võru ja soome. Eesti keel on tema jaoks liialt tehtud. Satakieli-sisask (ööbik), mitte Kalevipoeg, mõtlesin.
Ma olen ka satakieli-sisask siin, kus lähikonnas on mulle teadaolevalt kaks ööbikuorgu. Suur osa mu teadmistest pärineb Soome telekast ning paarkümmend aastat ja natuke peale tagasi siia sattunud Soome tegelastelt, kes üsna palju tarkust eluteele kaasa andsid. Paljon kiitoksia, hyvät ystävät!
Olen seda meelt, et Soome 100 puhul oleks võinud ka tervele Eestile vaba päeva anda. Lihtsalt. Ja siis ka, kui Läti 100 saab. Nendega on meil veel rohkem ühist, kuigi läti keele rääkimine jääb vististi ikkagi teostumatuks unistuseks. Tegelikult oleks tore, kui saaksime naabritega hakkama ilma subtiitriteta ja räägiksime kõik omas keeles ja saaksime üksteisest lihtsalt aru. Selleks läheb vist veel vähemalt sada aastat.
Indrek Sarapuu,ajakirjanik
*nii satakieli (soome k)kui ka sisask (võro k) tähendavad eesti keeles ööbikut 
