Eesti poliitikaeluga kursisolevad teavad hästi, et Savisaare suurimaks sooviks on viimastel aastatel olnud võimu haaramine Tallinnas. Reformikad andsidki Savisaarele oma koalitsioonikaaslaste, isamaaliitlaste ja mõõdukate hülgamisega selleks harukordselt soodsa võimaluse, mida asjaosaline ise nimetas "roheliseks tuleks" ja mida ta ka kiiresti ära kasutas põhimõttel - mis siis muud, kui põruta! Erilist geniaalsust, manöövreid ega trikke tal seejuures vaja ei läinudki. Ehkki Savisaar kinnitas, et ta saab oma uues ametis suurepäraselt läbi ilma venelasteta ja et ta pole vene saadikutele uues linnavalitsuses kohti lubanudki, olid ajakirjanikud varmad märkama, et Vene Balti Erakonna kaks poliitikut muutsid viimasel hetkel enne hääletust meelt, mille abil Savisaarel õnnestuski saavutada lihthäälteenamusena nõutav künnis (50%+1 häält).
Möödunudnädalasest telefoniküsitlusest selgus, et kuigi vaid 28% linlastest toetab uut võimukoalitsiooni, soovivad ligi pooled linnapeana näha Savisaart.
Siinkohal tasub meenutada, et 1999. a. oktoobris toimunud Tallinna volikogu valimistel kogus ju kõige rohkem hääli Keskerakond, kes sellele vaatamata ei pääsenud Tallinnas võimule. Keskerakond tõrjuti kõrvale mitmete kavalate kokkulepetega, milles Savisaarest vastuvõetavamaks poliitiliseks partneriks tunnistati isegi kurikuulus kunagine Interrinde juht Jevgeni Kogan.
Nii ongi kibestunud Keskerakond opositsioonis pidevalt valmistanud peavalu linna juhtidele, avaldades neile järjekindlalt umbusaldust ja punudes intriige. Eestis on Tallinna irooniliselt hakatud nimetama lähi-välismaaks -sedavõrd tugevalt erineb kõik seal toimuv ülejäänud vabariigi elust.Küllap oleks siis ka loogiline järeldada, et Tallinn kogu oma jõukuse ja lugematute võimalustega peaks olema ülejäänud Eestile eeskujuks. Kahjuks on reaalsus olnud vastupidine. Lakkamatu võimuvõitlus, sisepinged, distsiplineerimatus, mitmed salapärased ja ebaõnnestunud tehingud ning lihtlabane kemplemine on ajapikku viinud linnakodanikud suurde segadusse, nii et nad ei teagi enam, keda veel usaldada ja keda mitte.Seetõttu oli juba ammu selge, et otsustavad muudatused on möödapääsmatud.
Eesti ajakirjanduses arutletakse nüüd elavalt selle üle, milline võiks olla pealinna võimuvahetuse mõju Toompea võimukoalitsioonile ajal, mil seistakse uue valimisteaasta künnisel.
Paljud poliitikud arvavad, et kolmikliit peaks võimalikult kiiresti laiali minema, mis tähendakski siis võimukriisi kandumist all-linnast Toompeale. Et Isamaaliidu ja Mõõdukate jätkamist vähemusvalitsusena toetab viimastel andmetel vaid 4(!) protsenti hääleõiguslikest kodanikest, näib seegi üsna tõenäolisena.
Kas ei kuma siit läbi hoopis erakorraliste valimiste tõenäosus?! Kui kolmikliit otsustab ise Toompea võimuliidu lõhkuda, tuleb neil nagunii saada uus mandaat valijatelt, sest praegune oli antud kolmele võimukoalitsiooni parteile ühiselt.
Väikese Eesti riigi poliitika näib järjest keerulisemaks muutuvat.
Elle Puusaag