Noor inime võib-olla saab nisukesest keerulisest seletusest aru, aga mina küll ei saand. Ma kõnelen teile ühe loo, panen teid konkreetse vakti ette, ja kutsun teid siis kohtunikeks, et mis on mis ja kes on kes.
Kohalikus seitungis oli lugu sellest, kuda üks iina tõugu mees pidas miskit poodi ja sattus pasatski otsa, kes tuli tema virmast vargile. Pilusilm õikas sõbra appi, jooksis vargapoisile järgi ja sai kätte kah. Eks ta vast esimese vihaga talle paar obadust kah andis nigu minagi oleks and, aga käed sidus tal pintvaadiga selja taha küll. Pani siis päti oma autusse luku taha ja kõlistas politseile.
Võmmid muidugi tulid ja tegid kähku protukolli kah, aga mitte sulile, vaid ausale iinakale, kes oma vara kaitses. Ulka albu asju panti talle süiks, nigu inimrööv ja üks teine, mida ma ei mõista eesti keeli üteldagi – vorssibel konhvainment. No ütle nüüd, kas see on sigadus vai seadus vai mõlemad kokku.
Teine imelik uudis oli ühenduses põllu vai aiamaa pidamisega. Ega nüüd enam keski obesega kesa peale sõnnikut ei vea nigu minu ajal, kõik väetis tuuasse poest. Eks üks mees oli toond kah oma aiale paar kotitäit, aga ei tead, et seda poest ilma propuskita ei saa. Kaupmees oli pika mangumise peale and küll, aga siis inhvurmeerind politseid ja kohe läks märul lahti. Vata sõnnikust pidada saama pommi teha ja kahest kotist pidi saama nii kange pomm, et laseb Torontos kõik kakskümmend Geed õhku.
Seda meest ikke kohtulaua ette ei tiritud, aga paanika oli suur. Ja minul oli kahju, et nii ilja targaks sain. Oleks ma seda neljakümne neljandal aastal aimand, et mul nisuke arsenal laudas istub, ma poleks Eestist ära tuld. Ühe laudatäiega oleks Punaarmeele nisukese kärna pand, et keski poleks enam julend üle Peipsi tulla. Loll pea teeb inimesele palju paksu pahandust.
Aga Ärman jälle kahetses, et see kuulus kirjamees Kivirähklik Torontosse tulemata jäi. Arvas, kui oleks tuld, oleks uue pestselleri jaoks ainet saand, pääliskirjaks „Kaka ja kardavoi“.
Vot nii käivad nüütsel ajal need maailma asjad.