Ronald Rüütel: „Atarma, minu elu Siberis“, Mälestused, Kirjastus Faatum, 2002, 295 lk.
„Ma ei saanud oma vanematega hüvasti jätta,“ nii kirjutab Ronald Rüütel oma mälestustes. Autori isa oli Eestis politseiametnik. Küüditamise ajal juhtus ta olema maal oma venna juures, kust ta 13. juunil 1941kätte saadi. Ronald koos emaga arreteeriti sama päeva südaöö paiku. Rong peatus Petseri jaamas, kus neli relvastatud sõdurit võtsid ta ema rongilt maha. Ronald jäi üksi teiste küüditatutega. Alles hulk aastaid hiljem sai poeg teada, et isa Ants Rüütel suri Sverdlovski oblasti surmalaagris 10. sept. 1941. Ema Alvine Rüütel, kes iseseisvuse ajal oli juhtival kohal Naiskodukaitses, lasti maha ühes teises surmalaagris 20. apr. 1942.
Novosibirskis laeti terve eshelon ringi Obi jõe parempoolsel kaldal laevale, mis tegi kolmepäevase peatuse Kolpashevo sadamas. Lõpuks jõuti Kolominosse, kuhu neile oli vastu tulnud hulganisti kahehobuse vankritega küüdimehi paigutamaks neid kolhoosidesse. Sel ajal oli Ronald 16-aastane ja Eestis lõpetanud keskkooli kolm klassi.
Uues kohas paigutati kõik esialgu heina- ja muudele juhuslikele töödele, nagu näiteks tõprakarjatamine koos vene poistega. Loomad kippusid vägisi viljapõldudele ja siin pidi Ronald kasutama oma leidlikkust. Kuna viljapõld asus jõeoru nõlvakul, läks ta karja ees üles ja hakkas sealt kukerpallitades alla rulluma. Vissiparv ehmatas ja kupatas suure hirmuga tagasi alla jõeorgu, sabad seljas.
Suureks nuhtluseks olid sääseparved ja kohalike elanike lollus. Autor oli Eestist kaasa võtnud Väikese Eesti Entsüklopeedia köite ja sellest leiti Adolf Hitleri näopilt. Kohalik komandant leidis, et „...selline fashistliku riigi propaganda tuleb eeskirjade kohaselt kõrvaldada.“ Ja ära see võetigi. Üks Valgevenest pärit tütarlaps hiivas selle komandandi selja tagant ära ja mattis vahariidesse mässituna oma kapsaaeda meetrikõrguse mullakuhja alla. Mõned head head aastad hiljem sai omanik selle tagasi.
1942. a kevadel komplekteeriti kolhoosis kalapüügibrigaad. Tal õnnestus sellesse pääseda ja ta töötas seal 1946. a-ni. Seejärel proovis ta uuesti kooli minna, kuid puuduliku vene keele oskusega ja haridust tõendava dokumendita polnud see võimalik. Üks heatahtlik Tomski Energeetikatehnikumi direktor kirjutas talle välja paberi, mis võimaldas midagi õppida.
Mälestusteraamatu lehekülgedel 50-190 kirjeldab autor oma elu Siberis kalurina. Selles raamatu osas on palju üksikasjalikke kalapüügikirjeldusi. Kõigist neist kogemustest, mis ta tol ajal omandas, piisaks magistritööks mõne ülikooli etnograafia osakonnas. Seal on joonistega illustreeritud seletusi kalapüügivahenditest, alates põhjaõngedest ja lõpetades hiiglasliku nooda-atarmaga. Ja loomulikult kirjeldusi toonaste Siberi veekogude kalarikkusest.
Sel ajal tegi ta oma esimesed tutvused Handi rahvakilluga, millest oli peatselt suurt kasu. Kui paljud Siberisse küüditatuist on proovinud Eestisse tagasi põgeneda, pole teada, kuid Ronald Rüütel on üks sellistest, kes koos oma saatuskaaslase, Anna Rulliga, sellise tembuga toime tuli. Viimane ütles talle, et on saanud Eestist 5000 rubla ja kavatseb Eestisse põgeneda, kuid vajab selleks ühe tragi eesti poisi abi. Ronald alguses kahtles, sest teadis, et oli komandandi pideva valve all, kuid lõpuks riskis. Ta peitis iseenda voolitud kanuu kuhugi Obi harujõe äärde. Selle julge ettevõtte heaks tegid handid oma parima. Põgenikud paigutati Obi jõel praamile ja neile muretseti reisipiletid. Samuti panid nad põgenikud praamilt maha veidi ennem Tomski linna. See kõik juhtus 1947.a jaanipäeva paiku. Ronald kirjutab oma mälestustes selle kohta „...Päevikut ma ei pidanud ja võimatu on mäletada millal Moskvasse, Leningradi või Tartusse jõudsime. Rõõm oli olla taas Eestis.“
Ta proovis Võrus tagasi keskkooli minna, kuid talle öeldi: „...Olete liiga vana, suitsetate ja tarvitate alkoholi.“ Samuti puudus tal koolitunnistus. Ta proovis sisse pääseda Väimela Põllumajandustehnikumi, kus õppis ühe aasta. Kool muudeti ümber Loomakasvatuse Tehnikumiks ja see suund ei meeldinud talle. Siiski õnnestus tal sisse pääseda Tallinna Tehnikumi ettevalmistusklassi, kuid ta vahistati uuesti 1949. a 1. juulil.
Edasi kirjutab ta „...Elu jooksul on mul olnud palju kurbi sündmusi, kuid psüühiliselt kõige raskem oli elada üle 1949. a arreteerimine." Pärnu miilitsast viidi ta Tallinna Lasnamäele ja sealt edasi Narva, kus teatati, et oli saanud kolm aastat Siberist põgenemise eest. Eestist viidi teda Tuimi vangilaagrisse. See oli töölaager, kus maksti palka ja töönormide 150 % täitmisel arvestati iga päeva eest kolm päeva karistusest maha. Niimoodi teenis ta oma kolmeaastase vangistuse üheksa ja poole kuuga ära ning saabus uuesti Tomskisse tagasi.
1951. a pandi ta tööle Bundjuri metsapunktis. Seal abiellus ta Asta Zimmermanniga ja noorele perele sündis esimene tütar Laine. Abikaasa sai surma võhiklike metsatöötluse meetodite tõttu. Seal kaevati kilplaste kombel puujuured maast lahti ja ootamatu tuuleiil langetas puuhiiglase noorele naisele lagipähe. Väikese tütre pärast pidi Ronald uuesti abielluma niipea kui võimalik. Õnneks elas seal endine taluperenaine Liina Männik, kel oli kaks meheleminekuealist tütart. See ütles talle: „...oota natuke, eks sa ise siis valid, kumb meeldib." Siin on üks tuntud vanasõna „kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem,“ täide läinud. Noorpaar registreeris kohalikus külanõukogus oma abielu, mis on tänapäevani püsinud ja muutunud 5-liikmeliseks perekonnaks, sest juurde sündisid kaks tütart Virve ja Maimu.
Kui 1958. a hakkas Kreml vastu võtma sooviavaldusi represseeritute vabastamiseks, anti tervele perele isikuttõendavad dokumendid ja neil lubati tagasi tulla Eestisse. Perekond asus elama Vändra valda Pärnumaal. Ronald lõpetas kaugõppes gümnaasiumi kaks viimast klassi, seejärel Olustvere Sovhoostehnikumi ja nii sai temast agronoom. 20. veebruaril 2000 pühitsesid Evi ja Ronald oma 75. sünnipäeva.
Seal Siberis Baikali taga
Kultuur
TRENDING
