Laupäeval, 6. märtsil leidis Tartu College’i saalis aset pianist Kristjan Randalu kontsert sildi all „Confidance“ alapealkirjaga finetone music, märkimaks tema äsjailmunud CD plaati, mis koos mitme teisega ka kohapeal müügiks saadaval oli.
Ühenduses kontserdi korraldamise ja eelreklaamiga oli paar pisisegadust, mida ei oska kellegi süüks ajada. Kõigepealt oli see originaalselt välja kuulutatud kui pianisti ja kujur Kirke Kangro üheaegne koondesitus „Liiv ja heli“, mis tõotas midagi uudset ja omapärast. Ei juhtu just igapäev, et publiku naudingumeeli silma ja kõrva kaudu samaaegselt kõditatakse. Kahjuks selgus, et kujur on Tallinnas viisavangis ja nagu pianist publikule vabandavalt seletas, sattus tema seetõttu tagasihoidlikust helitagalast otse rindele. Publik selle üle eriti õnnetu ei olnudki, kuigi soov noore kujuri ja tema loominguga tutvuda oli elav ja jääb elavaks.
Teiseks on Kristjan Randalust rääkides olnud liialt palju vihjeid dzhässile, mis puritaanlase meeltes kohe manab esile ülevõimendatud mürtsmuusika ja parketil vingerdavad tantsupaarid. Ehk oli just sellest tingituna publiku osavõtt kontserdist nii tagasihoidlik, kuigi teiselt poolt — tema eelmine esinemine mitte väga kauges minevikus olevat läinud täissaalile.
Kavaleht sisaldas allakirjutanule üllatuse, kuna esitatavast seitsmest palast oli neli pianisti enda helilooming ja ülejäänud kolm tema mitme teise eesti helilooja tööde seaded klaverile, niisiis läbinisti Kristjan Randalu isiklike võimete paraad. Ei saa öelda, et ma end arvustaja rollis väga kindlana tunneksin, eriti kuna silm tabas auditooriumist mitu tuntud ja soliidsete võimetega pianisti, kes kahtlemata oleksid pädevamad andma oma hinnangut. Teiselt poolt rahustab mind teadmine, et uudisloomingu puhul ei ole kellelgi võrdlust käepärast nagu näiteks Beethoveni „Kuupaistesonaadi“ puhul, mida lugematute pianistide poolt juba kuuldud. Püüan siis anda oma muljed ja hinnangu, nii head-kurjad kui nad lugejale võivad tunduda.
Kõigepealt ikka see dzhäss. Lugeja lahkel loal jään eestipärase kirjaviisi juurde, sest „jatsumehed“ on minus alati äratanud kerget iiveldust, nii muusikaliselt kui keeleliselt. Seda on Kristjan Randalu tõepoolest õppinud ja konkurssidel preemiaid ning stipendiume saanud. Äsjast kontserti kuulanuna ja pianisti heliloominguga tutvununa julgen täie veendumusega öelda, et kahju ei ole see talle teinud. See polnud mingi dzhässkontsert, vaid haruldaselt uudne ja peenekoeline helilooming ning selle võrratu esitamine. Moodne on see looming küll, ja suuremal või vähemal määral on ka tunda dzhässi sugemeid, kuid häirivalt need ei mõju, pigem vastupidi. Randalu rütmid ja harmoonia on üllatavalt värsked, mida eriti võis tunda teiste heliloojate seadetes. Kava avanumbriks oli Raimond Valgre „Saaremaa valss“, mis algas kuidagi mõtisklevate, kobavate akordidega, nagu oleks tuttav valsiviis kadakate vahele ära kaotatud. Ja siis ta tuli äkki oma täies äratuntavas selguses, kuid bassi uudselt jonnaka ostinato najal. Valgre ja siiski mitte Valgre. Keerutama see valss ei meelitanud, kuid oli kohal ja jutustas, et „äi paremat pole kuskil maal“. Heino Elleri „Kodumaine viis“ oli samuti oma maavillased ürbid minetanud ning esines tänapäeva kuues, kuid oli ometi nii ehteestilik, nii heinoellerlik kui iganes olla andis. Oma neljast helitööst oli kahel esietendus: „Yprus“ ja „Slice of Harlem“. Viimases oli dzhässi sugemeid kõige mõjuvamalt tunda. Neegerlik rütm (kuigi mitte lausa pealetükkiv) lõi ehtsa Harlemi meeleolu. Muide — ostinato tundub olevat helilooja trademark, mida ta nii korduvalt kasutas, et mõnd kuulajat pisut häiris. Mind mitte, igatahes esimese kuulamise järel veel mitte.
Paaril korral andis pianist palade vahel lühiseletusi, tehes seda mõningate mitte-eestlastest kuulajate huvides inglise keeles. Nii kõneldes kui musitseerides jäi ta meeldivalt tagasihoidlikuks, kuigi peremehetses klaviatuuril julgelt ja iseteadvalt. Randalu tehnika on briljantne ja on meeldiv tõdeda, et 25-aastasel noormehel on nii selles kui heliloomingu valdkonnas veel rohkesti arenguruumi. Lõpupalaks oli kaasaegse helilooja Heino Jürisalu seade „Mina ei taha veel magama minna“ — midagi moodsa hällilaulu taolist, mis vägisi tõi silmade ette pildi, kus Julie Andrews lapsi magama paneb ja laulab „Stay awake“.
Pärast lilli ja tugevaid ovatsioone selgus, et ka publik ei tahtnud veel magama minna, vaid tingis välja lisapala, milleks oli taas omaloominguline „When I Know the Answer“. Oli meeldiv õhtu. Minu järjekordne sügav kummardus nii kunstnikule kui korraldajaile. Aga kujurit tahaks ikkagi ka kohata. Kui pianisti heliloojat uskuda, siis võib see veel teoks saada. Loodame tõsiselt.
Sedapuhku ainult heli (4)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mina siiski dzhässi ülevõimendatud mürtsmuusikaga ei samastanud, mainisin vaid, et selline arvamus on küllalt levinenud. Ja Randalut ma päris kindlasti ei halvustanud. Hoopis vastupidi - ütlesin, et zhässi õppimine ei ole talle kahju teinud. Kui Te minu artiklit sama tähelepanelikult oleksite lugenud kui mina kontserti kuulasin, poleks meie vahel arusaamatusi.
Siin on küll ära segatud dzhäss ja "heavy metal" ( ehk midagi selletaolist) Dzhässil on palju erinevaid vorme, aga üldistatult ei saa kuidagi oelda et ta on "ülevoimendatud mürtsmuusika" kus "parketil vingerdavad tantsupaarid" (ta on ju peamiselt kuulamiseks ). See on ilmaaegu halvustav komentaar Randalu kontserdi kriitikas, kuna see ei käi üldse tema muusika kohta, vaid pakub kriitiku enda suhtumist hoopis muu muusikasse.
Oli ikka Valgre valss küll ja kui täpselt tähti närida, siis selliseid sõnu ei olnud seal jah, oli "ei sellist küll maailmas kusagil leidu", mis on Debora Vaarandi armetu katse originaali kohandada. Tänan kriitika ja tähelepaneliku silma eest. Muide - Randalu ei laulnud.
Kultuur
TRENDING
