Ivo Rull rõõmustab, et Eestis kasvab nende tegijate osakaal, kes eelistavad pidevale avalikkusega suhtlemisele tegelemist sisuliste küsimustega.
Enamik ametikirju, kutseid või otsepostitusmaterjale algab pöördumisega «Lugupeetud…». Mitmedki meilikasutajad on meilboksi saatja nimele lisanud automaatse lõpupöördumise «Lugupidamisega,…». Mis siis tuima järjekindlusega avaldab elektroonilist lugupidamist kõikidele ettejuhtuvatele adressaatidele. Võhivõõraste inimeste suhtluses on lugupidamise avaldamine lihtsalt viisakas sõnakõlks, n-ö keep respecting. Me ju tegelikult ei tea, kas tundmatute inimeste käitumine ja teod annavad alust neist lugu pidada.
Teadagi, ühes sõnaga devalveerub ka väärtuste sisu. Väljapeetud hoiaku ning sellest lähtuva kaaskondlaste lugupidamise on moodsas ühiskonnas ammugi varjutanud massiline püüd populaarsusele ja kuulsusele. Paljude jaoks pole tähtis, millega tuntuks saadakse (selleks kõlbab ühtviisi hästi nii skandaalne käitumine, riigivargus kui laiahaardeline pettus), tähtis on vaid avalikkuse kõditav tähelepanu. Kuna lähemas perspektiivis toodab populaarsus üldjuhul suuremat tulu kui kitsa ringi lugupidamine, on lihtne lasta end kaasa kiskuda kuulsuse kahtlemata ahvatlevast tõmbest.
Populaarsuse võidukäiku toidab inimlik edevus, mis leiab väljundi eeskätt meedias. Iseenesest on meeldiv, kui kellegi olemasolevaid andeid, tööalaseid saavutusi või üllaid tegusid ajakirjanduses kajastatakse. Tunnistan, et isiklikult mulle mõjub avalikkuse positiivne tähelepanu alati joovastavalt. Aga sellegipoolest arvan, et sisuliselt tegusad inimesed ei peaks meediasse pääsu nimel tegema striptiisi oma keha ega rahakotiga.
Konfliktile ja sensatsioonile orienteeritud meedia toodab teatud huvide ja ootustega auditooriumi. Tänane meediatarbija on innukas gallupite kummardaja ning meeliskleb meelsasti kuulsusest.
On ju äärmiselt kõditav väidelda, kes ikkagi on maailmas läbi aegade kõige tuntum eestlane. Või teha prognoose, kui palju mõni poliitiline käilakuju eelolevatel valimistel hääli korjab. Miks peakski väljaannetel olema huvi isiksuste vastu, kes teadlikult hoiavad madalat profiili?! Toimetajad ju teavad, et massiauditooriumi huvitab rutiinist ja normist kõrvalekalle, olgu see siis negatiivne või positiivne.
Medieeritud ühiskonnas saab vox populi end välja karjuda kõikvõimalikes helistamissaadetes või netifoorumites. Need, kes tunnevad meedia toimimise klišeesid, oskavad meisterlikult igas elusfääris luua haipi ehk kunstlikult ülespuhutud huvi ja tähelepanu.
On vaid kommunikatsioonitehnika köögipool, kuidas luua mingile bändile või meeskonnale fänne. Soliidsusele ja väljapeetusele orienteeritud isikud või organisatsioonid peavad tõdema riski: kui sinust ei räägita, pole sind peagi olemas.
Tuntus ja maine on kahtlemata väärtused, millesse tasub investeerida. Paratamatult on kiire kuulsuse peale orienteeritud suur osa poliitikutest ning showbisnise tegelastest. Valimiste või kontserdituuri kuupäevad on ju pikalt ette teada ning täpseks ajahetkeks peavad hääled koos ja reiting kõrge olema. Vastasel juhul pole edaspidi enam areenile asja.
Seetõttu tegutsevad popstaar ja poliitiline populist lühikeses ajaperspektiivis jõuliselt ning pahatihti vahendeid valimata. Mis kahtlemata vähendab osa inimeste lugupidamist tähelennule siirdunute suhtes.
Kui tugev ka poleks meie tung tuntusele, soovitan mõtelda sellele, mis järgneb pärast seltskonnalehes või menusaates oma eduloo presenteerimist. Tõenäoliselt on selleks liigagi tihti naabrite vaikiv kadedus, räme sõim interneti kommentaarisaidis, irvhammaste pilked, telesaates ärapanemine või tähitud kiri maksuametist. Kas siis sellist kuulsust me tahtsimegi?!
Samas pole mitmetes elusfäärides võimalik tegutseda või olla edukas, kui meediat välditakse või ajakirjanikega oskamatult suheldakse. Eesti ühiskonnas ollakse tihti meedia käitumismallide suhtes äärmuslikud - ajalehed kas kaevatakse kohtusse või siis vastupidi, lastakse reporteril endale rahumeeli pähe istuda.
Tuleks aga osata end meediaga suheldes rahulikult kehtestada - olla pildil siis, kui vaja ning rääkida eeskätt seda, mida ise oluliseks peetakse. Olgem lehelugejad, aga saagem eurooplasteks.
Tooksin veel mõned põhjused, miks lähikondlaste sisulist lugupidamist peaks väärtustama rohkem kui populaarsust masside hulgas. Populaarsuse teke on enamasti pöördvõrdeline selle ajas kaduvusega. Avalikkuse ühekülgsest tähelepanust veelgi raskem on leppida kuulsusesära paratamatu tuhmumisega. Veteransportlased kibestuvad, rajune noorkirjanik rasvub ja jõuliselt võimule tüürinud peaministrit tabab spliin.
Usun, et inimese psüühikale on tervislikum pigem pikkamööda kasvav tuntus kui üleöö staariks tõusmine. Öelge, palun, 1990ndail taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese rahandusministri nimi. Kui suudate meenutada, saate preemiaks vastuse värskete telestaaride nimede rahva mälus püsivuse kohta.
Tõsi, kõik võib minna ka hoopis teisiti. Näiteks juhul, kui tuntus kasvab kuulsuseks ning avalikkus hakkab oma kangelast müto-logiseerima. Siis sünnivad elavad klassikud, omariikluse isad, spordisangarid, tippteadlased - need, keda respekteerivad nii rahvuskaaslased kui rahvusvaheline publik. Ning kes kunagi hiljem vormitakse pronksi või graniiti. Ja kuna hea maine on kapital, siis täiesti loogiliselt kujutatakse kõige väärikamaid persoone lõppude lõpuks rahatähtedel.
Kuulsus on isiklikul tasandil rahulikult üleelatav, kui populaarsuse saavutamise eel ning selle kadumise järel säilib valitud inimeste respekt. Sestap oleks avalikku ellu astujatel kainestav ja aus määratleda inimeste ring, kelle arvamus ning käitumine neile tõeliselt korda läheb. Kelle jaoks soovitakse sisuliselt keegi olla või midagi tähendada. Minugipoolest koostatagu kas või nimekiri - just nagu koostatakse nimekirja oma sünnipäevale kutsututest.
Tüüpilisel eestlasel pole lähisugulasi ja kallimaid, kelle respektiga võime enamasti kindlasti arvestada, rohkem kui kümme hinge. Lisaks saame oma ego ja eneseteostuse turgutamiseks ammutada lugupidamist Sõbralt, Õpetajalt, Kolleegilt, Ülemuselt, Kliendilt, Naabrilt ….
Seega on enamikul meist olemas paarikümne inimese armastus, siiras austus või soosiv suhtumine. Ja just sellesse ringi kuulujatega suhete hoidmine ja arendamine on tähtsam mis tahes avalikust kampaaniast.
Milleks üldse rabeleda populaarsuse nimel!? Parlamenti võib poliitik pääseda niihästi tuhandete valijate häältega kui parteigenosse isiklikul protežeerimisel. Debüütkirjaniku saatuse kirjandustaevas võivad määrata kaks-kolm kriitikut. Noore talendi võib žürii esimees võrdväärselt nii avastada kui unustada.
Küsimus on pigem selles, kuidas tajutakse ja suudetakse mõjutada neid keerukaid mehhanisme, mis juhivad maine teket nii kitsamas ringis kui avalikult. Kindlasti ei tähenda valitute respekt automaatselt väheste respekti. Heal arstil või õpetajal koguneb praksise jooksul tuhandeid siiraid austajaid, kelle tänumeel ajas pigem kasvab kui kahaneb.
Näen, et Eesti ühiskonnas kasvab nende tegijate osakaal, kes eelistavad pidevale avalikkusega suhtlemisele rohkem sisuliste küsimustega tegelemist. Paljud neist väldivad meedia tähelepanu, sest piirdumine üksnes valitute respektiga säilitab piisavalt privaatsust. Tõepoolest, võib vaid kaasa tunda rahvusvahelistele staaridele, kes oma privaatsuse ja turvalisuse tagamiseks peavad kulutama märkimisväärse osa populaarsuse läbi võidetud summadest.
Meil on suurettevõtjaid, kes eelistavad intervjuudele majandusaruannete avaldamist. Ajalehetoimetajaid, kes ei ahista lugejaid ja kolleege oma iganädalase nahkse kolumniga. Tippametnikke, kes lasevad oma töö tulemustest raporteerida alluvatel. Poliitikuid, kes teevad tasast ja tublit tööd parlamendikomisjonis. Kunstnikke, kes ei kommenteeri oma teoseid ega nende retseptsiooni. Ja isegi telesaadete juhte, kes ei kipu ise kogu aeg kaadris olema.
Minu lugupidamine.
See igavene inimlik edevus PM
Arvamus
TRENDING
