Mõtlesin, kas kirjutada üldse sellest. Parem oleks ehk kõik unustada. Need, kes seda ise pole kogenud, ei saa nagunii aru. Meid oli 34 hinge, keda nüüd ühendab allpool kirjeldatu.
Lendur, kes päästis enda ja 33 inimese elud.
Foto: J. Pallo
Foto: J. Pallo
Minu nimi on Jüri Pallo ja ma sain 12. aprillil 47-aastaseks. Mu elulugu oleks võinud aga lõppeda 24. aprillil 2010 kell 9.45 hommikul. Oleks…. Oleks on vilets mees, kuid ta võib olla ka hea mees. Jumal on see, kes TA on : „Olen see, kes ma olen…“ seisab Piiblis, Vanas Testamendis.
Ma lendasin reede öösel kell 1.40 Delta Airlines’i lennukiga Los Angelese lennujaamast välja, et minna eelseisvale E.E.L.K. kirikukongressile ja sinodile Floridas. Vahepeatus oli Memphises Tennessees.
Jõudsin Memphise lennujaama hommikul 7.30 kohaliku aja järgi. Tund hiljem pidin edasi lendama Tampasse (Florida).
Lennuk seisis juba värava juures, kui teatati, et see vajab remonti. Atlantast toodi uus osa, kuid see ei sobinud. Nii lükati lendu edasi, kuni see lõpuks tühistati kell 5.30 õhtul.
Delta jagas reisijatele välja 100-dollarilised kupongid uuele Delta lennule tulevikus, hotelli ja söögi voutscherid, misjärel läksime hotelli. Enne sda palusin aga Deltal teha uue lennuplaani Tampasse jõudmiseks. See oli järgmine: väljalend Memphisest Knoxville’i 24. aprillil kell 8.26; sealt edasi lend Knoxville-Atlanta ja siis Atlanta-Tampa. Kohale pidin jõudma laupäeval kell 4 p.l. Kirikukongress olnuks selleks ajaks küll juba lõppenud, kuid sinodile oleksin jõudnud, samuti pühapäevasele jumalateenistusele.
Ööl vastu laupäeva halvenes ilm. Möllas võimas, mitut osariiki laastav äikesetorm. Ühel hetkel oli kõik valge, siis jälle pime; sadas lõputult… Hetk vaikset hingetõmbeaega ja kõik kordus uuesti.
Laupäeva varahommikul olin aegsasti lennujaamas. Minu uus lend ja kõik ülejäänud tühistati halva ilma tõttu. Lennujaam suleti. Ükski lennuk ei tõusnud õhku ega maandunud.
Kasutades ära hetkelist vaikust avati lennujaam kell 9.10. Istusime lennukisse, see oli 50-kohaline Bombardier CRJ 200. Kõik oli tavaline. Saabuvad reisijad, nende jutuvada, naerupahvakud, kõigi mõtted juba nädalavahetusel.
Stjuuardess küsis, kas ma olen OK. Mu habe oli ajamata, sest kohver habemeajamistarvetega jäi ju ööseks lennujaama. Vastasin, et olen lihtsalt väsinud, kuna mu eilne lend tühistati ja veetsin öö hotellis. Stjuardess lohutas, et küll ma täna kohale jõuan.
Reisijaid oli 29, saabusid veel kaks hilinenut. Uks suleti, lennuk eemaldus värava juurest. Rutiinne protseduur – turvavarustuse demonstratsioon.
Lennuk sõitis hoovõturajale. Stjuardess istus mu ees lennuki keskel, näoga reisijate poole. Lennuk alustas hoovõttu. Kõik oli tavaline.
Hoovõtu järel pidanuks lennuk tõmbama nina taeva poole, aga ei… see hakkas hoopis pidurdama! Mürin.
Stjuardessi silmad olid klaasistunud ja keha otsekui krambis. Lennukit püüti pidurdada, kuid see tormas ikka edasi. Lennukikere vappus otsekui agoonias, aga seisma ei jäänud.
Vaatasin oma tillukesest aknast välja, et näha, kui palju on meil veel jäänud „selleni“, sest lennurada pole ju lõputu… Lennujaama polnud enam näha. Räägitakse, et vahetult enne surma libiseb inimese terve elu ta silme eest mööda, aga minuga seda ei juhtunud. Vaatasin, kuidas elu väljaspool lennukit läks edasi. Teiste inimeste elu. Sina oled nüüd paigal ja ootad, sa ei tee enam midagi.
Ja siis korraga lennuk peatus. Vaikus. Näis, nagu poleks keegi isegi hinganud, stjuuardess oli ikka veel kangestunud.
Lennuk tõmbus rajalt kõrvale ja keeras paremale. Siis kõlas kapteni hääl: „Daamid ja härrad! Me sooritasime hädapidurduse, üks lennuki mootoritest oli kriitiliselt ülekuumenenud. Nüüd on oht möödas.“
Stjuardess tõusis oma toolilt ja ütles: „Ma arvan, et võime nüüd mobiiltelefonid sisse lülitada ja helistada oma lähedastele.“
Reisijad olid ikka veel vaiksed, kuulsin, kuidas nad hakkasid poolsosinal rääkima omastega. Püüdsin samuti helistada, hoides hüplevat telefoni kahe käega kinni.
Lennuk jõudis värava juurde. Kiiresti avati uks. Sisenesid lennujaama ametnikud, öeldes, kuivõrd õnnelikud me peame olema, et lennuk peatus viimsel hetkel, hoovõturaja lõpus. Täpselt nii. Lõpus.
Inimesed lahkusid lennukist vaikselt, keegi ei naernud, keegi ei öelnud enda kohta, et ta on õnnelik. Oli pühalik, puhas ja vaikne hetk, sest meile oli kingitud uus elu algus! ¬Ilus tunne.
Küsisin stjuuardessilt, kas saaksin kaptenit tänada. Selleks avaneski võimalus. Stjuuardess ja piloodid ütlesid, et midagi seesugust pole neil varem kunagi juhtunud. Meil samuti, 31 reisijal ja kolmel meeskonnaliikmel – 34 ühise saatusega hingel.
Tänasin kaptenit, et ta päästis enda ja meie elud. Pildistasin teda, kuid ei küsinud ta nime. Tean vaid, et tema kõrval oli Jeesus Kristus ise.