See oli siis, kui Eesti Vabariigi taasiseseisvuse väljakuulutamisest oli möödunud veidi üle kolme kuu, see oli täna, 10.detsembril anno domini 1991. Kutset ajateenistusse minekuks vaatas enamik imestunult ja paljud pidasid seda naljaks. Alles olid eesti poisid end vabaks võidelnud sundvärbamisest nõukogude armeesse, okupeeriva riigi relvaüksused paiknesid veel igalpool Eesti territooriumil ning hirmgi tolle jõu ees polnud täielikult kadunud. Eesti oma kaitsejõude ei saanud säärases olukorras väga tõsiselt võtta ning päris paljud pidasidki kutset ajateenistuse alustamiseks enneaegseks.
SOR-i 1. ja 2. kompanii augustis 1992 Narva kindluses.
See oli siis, kui oli kokku saadud ligi sajapealine punt neid eesti poisse, kes uudishimust, kes huvist asja vastu värbamispunkti olid ilmunud. Leidus aga neidki, kes täies tões ja usus olid teenistusse tulnud, et oma kaitsetahet üles näidata ning panna alus Eesti sisekaitse algrakukesele. See otsustas asja ja nii sai üksus isikkoosseisu, algse juhtkonna ja nime.Toonastest poistest,ajateenistuse alustajatest, on tänaseks saanud neljakümneaastased ja veidi vanemadki mehed.
See oli siis, kui värskelt formeeritud üksus vene miilitsapolgu poolt mahajäetud, Jõelähtme vallas, Koogil asuvasse kasarmusse paigutati. Mahajäetud oleks siinkohal küll väga tagasihoidlikult öeldud. See oli ehtslaavilikus lahkumismeeleolus hüljatud ning rüüstatud hoone. Keegi oli minema minnes ahjuukse kaenlassse haaranud, kellelegi oli tulnud mõte ahjusiiber suveniiriks kaasa võtta. Need pildid on toonaste noorte ajateenijate mällu talletunud kui üks ere näide ühe rahva kultuurilisest eripärast. Pole võimatu, et just säärane kogemus innustas hiljem Eesti kaitseväge kasarmutes suurepärast korda hoidma ning toitma sõdureid tänaseni menüüga a la carte.
See oli siis, kui ajateenijatele visati lõunaeineks ukse alla sinakas lambakere, mida kokk sealsamas kirvega patta raiuma hakkas. Sõdurid aga saadeti metsa puid varuma, sest kui pajavee ajas keema elektripliit, siis toa kütmiseks halge ei leidunudki.Vaatamata ajateenijate entusiasmile ahi sooja ei levitanud, see-eest aga põletas ahjupealne, kuhu läbivettinud sõdurisaapad olid ööseks ritta laotud, säärtele salakavalalt augud sisse! Kui poisid pesemisvõimaluste vastu huvi tundsid, juhatati nad detsembrikuise Jägala jõe äärde. Sealsamas pesti mitte ainult silmnägu vaid ka hambaid .Kas kujutaks ajateenija midagi sellist ette kaitseväeteenistuses olles praegu?
See oli siis, kui õppusi viidi läbi kurnava metoodika alusel. Rügemendi juhtkonna arusaam pärines sovjetiaja standarditest, mis nägi ette sõduri rividrillimise. Kehvasti toidetud, olematutes olmetingimustes elavatele sõduritele polnud ka mingit meelelahutust ega vaheldust pakkuda.Oma meditsiiniteenistust ei olnud. Ränga hambapõletiku käes vaevlev ajateenija pidi näiteks taluma pöörast valu mitu ööpäeva enne kui ta üleni paistes näoga vene kroonuarsti juurde pääses. Too, Mägi-Karabahhias lahingukogemused saanud eriüksuse võitleja tõmbas hamba välja, patsutas noorsõdurile tunnustavalt õlale ja tänas kannatlikkuse est. Kas keegi kujutab ette, et Eesti kaitseväes võiks midagi sarnast praegu toimuda?
See oli siis, kui Koogi kasarmute õppeväljakul treeniti rivisammu vabariigi aastapäeva paraaadiks vaheaega eriti pidamata. Käsklusi andsid kordamööda rügemendi erinevas auastmes ja ka väga erineva ettevalmistusega ohvitserid, kes uute määrustega kõige paremini kursis polnud. Ei saanudki ju riikluse nii lühikese olemasolu puhul olla. Kõige hullem – sõnavara ning militaarterminoloogia puudumine avaldus igal sammul. Viiskümmend aastat vaikelu selles vallas oli teinud oma töö. Nüüd loodeti see tasa teha paari kuuga ning raskuse pidid enda kandma võtma alles eile koolipingis istunud poisid. Oleks keegi neist ebanormaalsete teenistusolude pärast jooksu pistnud, poleks vist kohtulikku karistust järgnenudki, sest kaitseväe karistusseadustik oli alles väljatöötamisel. Aga keegi ei pistnud jooksu. Isamaateenija seisus kohustas ja seda mõisteti üheselt.
See oli siis, kui juba teenistusvande andnud noorsõdurid Rahumäele toodi ja ühe nõukogude armee regulaarüksusega kõrvu kasarmusse majutati. Kuidas kaks vastandlikku ja küllap ehk ka vaenulikku üksust teineteist seedida suudavad - see oli paljude jaoks huvitav küsimus. Varsti hakkasidki ühelt poolt „matid” ja teiselt poolt veidikene viisakamad soomeugri väljendid lendama. Ent ootamatult see vaibus. Nimelt selgus, et vene poisid ei armastanud ei kasarmusse suletust ega üldse nõukogude armees teenimist vaid unistasid päevast, mil nad oma kodukülla naasevad. Nii seisid edaspidi kaks vaenuväge rahumeelselt kõrvuti. Kuni mõne kuu pärast rügement ootamatult Narva komandeeriti.
See oli siis, kui teenistus seisnes Narva tänavatel patrullimas käimises. Ja teatud määral ka kohalike politseinike abistamises kuna riigikorra vahetus oli korrakaitsjad mõistetavatel põhjustel marginaalsesse olukorda asetanud.Mine võta kinni, kes siin nüüd oma ja kes võõras on! Seda oli raske nii endale kui teistele ära seletada. Esiotsa kuuldigi vene rahvusest tädide suust vihast sisinat, et mis need pardilaskja kostüümis võõrväelased siin segavad meie rahulikku elu! Peagi aga muutus olukord vastupidiseks. Sisekaitse operatiivrügement oli Narva kuritegelike jõukude suhtes näidanud üles otsustavust ning näiteks patrullis olnud ajateenijate ründamise eest neile tõsiseid füüsilisi märkusi teinud.Tädidki märkasid hämmeldusega, et neid siiani terroriseerinud ja neilt raha- ning turukotte karistamatult röövinud kaasmaalastest jõugupealikud olid kuidagi vaguraks muutunud , linnapildist taandunud ning nüüd polnud nad oma ülevoolavas emotsionaalsuses eesti sõdurpoiste kiitmisega kitsid.
See oli siis, kui teispool piiri koondunud rünnakrühmlased ähvardasid sõjalise sissesööstuga Eestisse. Nii seisiski sisekaitse operatiivrügement ühel päeval täielikus lahingvalmiduses ehkki väljaõpe sellistes olukordades käitumiseks oli puudulik. Linnaload tühistati, sõdurid võisid magada vaid täisriietuses, püstol vööl ja automaat kaisus, samal ajal kui kuulipildurid jälgisid kasrmukatuselt ümbruskonda ööpäevaringselt.Paar nädalat närvipinget kulmineerus lahinghäirega, algas sõit Narva-Jõesuu kasarmutest Narva suunas! „Nüüd läheb vist põrgu lahti”,arvas muidu rahulik, tugevakasvuline sõdur, kes kõige rohkem kartis, et tulistama hakatakse mitte ainult eest ja rinda vaid ka tagantpoolt ning selga. Alust niisuguseks hirmuks oli toonases Eestis küll ja veel. Keda arvati tulevat jäid aga siiski õnneks tulemata ning sõdurid saadeti poolelt teelt kasarmutesse tagasi. Vabalt! Rivitult! käsklusel oli sel korral sõdurite jaoks hoopis teistsugune kõla.
...Päev jäi nende mällu püsima. Nagu ka tänane päev kakskümmend üks aastat tagasi, mil mindi üht esimest Eesti kaitseüksust looma.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Mälestuskillud 1997. a. 1. septembril eksisteerimise lõpetanud sisekaitse relvaüksusest ei oma Eesti riigikaitse ülesehitamise ajaloos ehk keskset tähendust. Oluliseks teeb need aga teadmine, et igale ajastule ning põlvkonnale on antud oma riigikaitseline ülesanne. Ja selle ülesande korraliku ning kohusetundliku täitmise abil saavad järeltulijad lahendada uusi, nende ette seatud ja sageli eestluse elujõu ning riikluse edasikestmise seisukohast palju keerulisemaid probleeme. Eesti Kaitseväe areng, tõus ja tunnustus maailma võimsaima sõjalise liidu arvestatava ja usaldustvääriva partnerina koosneb kaitseüksuste erinevate formeeringute loomise pisiseikadest, sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride elusaatustest, meenutustest nende osast kaitsejõudude ülesehitamisel, mis oma erakorduses on olnud fenomenaalne saavutus. Sellel on väärtus mitte üksnes riigi militaarajaloo vaid kindlasti ka kasvava ja üha nähtavamaks muutuva rahvusliku kaitsetahte kontekstis.
Allkirjad:
PILT 1
Sisekaitse operatiivrügemendi võitleja 1991. aasta jõulupühade eel.
PILT 2
SOR-i 1. kompanii 2. rühm paraadmarsil Koogi õppeväljakul Vabariigi aastapäeval 1992.
PILT 3
SOR-i 1. ja 2. kompanii augustis 1992 Narva kindluses.
PILT 4
Lõpp. Valitsuse määrus lõpetas SOR-i tegevuse 1997. aastal.
