1. Peapiiskop kirjutab oma artikli esimeses lõikes, et „Juba 14 aastat tagasi alustati kirikute ühinemise läbirääkimisi, mis jooksid ummikusse detsembris 1995“.
Peale mitmeid koosolekuid Torontos, Rootsis ja Eestis, mis algasid juba 1993, esitas meie selleaegne konsistoorium kirikukogule (kõik välis-eesti kogudused hääletavad oma juhatuste kaudu) ettepaneku koos täiendava materjaliga, et kirikukogu saaks langetada otsuse, kas ühineda või mitte.
E.E.L.K. Konsistoorium esitas kirikukogule järgmised ettepanekud:
„Eesti Ev. Lut. Kirik on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse õigus ja kes koosneb Eesti Vabariigis ja väljaspool Eestit asetsevates E.E.L.K. ja EELK kogudustes. See ütleb, et oleme üks rahvakirik, mis on aga kahe "enesekorraldamise" õigusega ilma keskautoriteedita, s.o. ühe peapiiskopi all. Teiseks on preambulale lisatud kinnitus: PÕHIMÄÄRUSTE/PÕHIKIRJA sätted, alates 2. peatükk, Ametiisikud Pm ##55 ja edasi, jäävad Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikul ja Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul eraldi nende eksisteerivate Põhimääruste ja Põhikirja alustel.”
E.E.L.K. Konsistoorium saatis välja 70 hääletuslehte. Tagasi tuli 59, pluss 2 hilinemisega hääletussedelit. Poolt oli 53, pluss 2 hilinemisega, kokku 55 poolthäält (6 vastuhäält), s.t. üle 2/3 häältest.
Meie kirik tegi küllaldase ühinemise otsuse selle hääletamise läbi, mis kinnitas, et oleme põhimõtteliselt üks rahvakirik kahe iseseisva enesekorraldamise õigusega.
See ettepanek pidi tulema esitusele ja kinnitamisele selles vormis Eestis oleva EELK kirikukogule. Seda aga ei tehtud. 28. aprillil 2004 võttis EELK vastu uue Põhikirja, milles polnud mingit märki meie kiriku poolt vastuvõetud ettepanekust. Kahjuks ei võetud meie kiriku otsust arvesse.
Ilmselt see ei olnud küllalt meie partnerkirikule Eestis ja nad jätsid omalt poolt tegevuse seisma. Sellegipärast meil oli üle 15 aasta nendega korralik koostöö. Meie konsistoorium suunas kümned tuhanded dollarid Eesti poole, et abistada kogudusi, konsistooriumit, kirikulaagreid jne. Meie tegime seda oma otsuste kaudu, kasutades selleks otstarbeks meie poolt korjatud raha.
2. Teine peamine mõte, mida peapiiskop esitab, on, et ühinemine on vajalik täitmaks meie ajaloolist saatust. Kui põgenemine toimus 1944. aastal ja varem, võttis meie Eestist lahkunud rahvas kaasa oma elukogemused, oskused, usu, lootuse ja ka organisatsioonid. Varsti peale seda sundlahkumist rajati kogudused, korporatsioonid, koorid, tantsurühmad, skautlus, gaidlus, koolid, pangad ja mitmed äriettevõtted. Need organisatsioonid ja ettevõtted õitsesid ja kasvasid mitmes maailmanurgas. Kõrgpunktis oli meil üle 70 Eesti koguduse välismaal. Kui Eesti taasiseseisvus, pöördusid mitmed meie organisatsioonid ka Eesti poole. Mõni organisatsioon soovis ellu äratada meie kaua aega „uinunud“ organisatsioone, näiteks akadeemilisi korporatsioone; mõned soovisid abi anda Eestile (näiteks EERO); mõned soovisid leida ühinemise võimalusi paralleelsete Eesti organisatsioonidega ja mõned soovisid sealt lihtsalt abi saada. Mitmed organisatsioonid leidsid sobivaid koostöö võimalusi, aga suurem osa otsustasid, et nende uued juured on kõvasti välismaa mullas ja otsene ühinemine ei ole praktiline või kasulik. Kas meie Toronto Eesti koolid peaksid alluma Eesti haridus-süsteemile? Kas meie Eesti Ühispank peaks liituma mõne Eestis oleva pangaga? Kas meie koorid peaksid kuuluma Eestis tegutsevatesse lauljate liitudesse?
Maailmas on üle 100 iseseisva Luteri nimetusega kirikut. Kanadas on neid kaks ja meie Eesti kogudused kuuluvad ühte või teise. See ei takista meie omavahelist koostööd. Minu teada siin ei ole ühtegi välismaal asuvat Luteri kirikut „kanoonilises“ alluvuses oma emamaal eksisteeriva kirikuga. Kõigil on aga mingisugusel alusel koostöölepingud mille järgi nad saavad üksteist aidata.
3. Kolmandaks on vaja selgitada vahet punktidega E.E.L.K. ja ilma punktideta EELK lühinimetustes. Me võime leida mitmetes varasemates (enne 1935. a) kirikudokumendis mõlemaid kasutusvariante. Enamus kirjandust kasutas tollal punkte. Paistab, et see olenes rohkem sellest, kes oli kirjanik või millisest kirikuorganisatsioonist oli dokumendi koostaja. 1995. a., kirikute ühinemiskoosolekute ajal leidsime, et see võib tekitada segadust, kui me ei määra kindlaks, kuidas me kasutame oma kiriku nime eestikeelses lühendis. Leping oli siis, et meie Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik kasutab alati punktidega versiooni ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kasutab ilma punktideta versiooni. See tehniline selgitus oli tehtud konsistooriumi otsusega ja ei vajanud kirikukogu kinnitust. Sõna „Luteriusu“ oma originaal vormis oli „Luteri Usu“ aga millal meie uus kasutus algas on praegu selgitamata.
4. Peapiiskop käsitab seda ühinemist nagu see oleks „FAIT ACOMPLII“ või tehtud asi. Kuskil ei ole esitatud avalikku ja allakirjutatud dokumenti mis kinnitab mingisugust eel lepingut meie kirikute vahel. Need ühinemis lepingu punktid, mida Peapiiskop on esitanud, ei pruugi sedasi jääda kui nad ei ole täielikult läbiräägitud ja meie kirikukogu pole oma täiuses vastu võetud. Meie oleme pandud sulase seisundisse enne kui keegi siit poolt on seda olukorda kinnitanud. Senini see terve ühinemise protsess ei ole olnud eriti läbipaistev. Mis usku võib meil praegu olla, et see lõpp tulemus on see mis on esitatud. Kuidas ja kes valib uue Välis-Eesti peapiiskopi kui seda tulevikus vaja on? Mis juriidiline kaitse on meil meie varade suhtes? Peapiiskopi sõnul meie välis-Eesti konsistoorium jääb paika. Tänapäev meie kõrgem instants E.E.L.K. juures on meie Kirikukogu. Kui meie Piiskopkond allub Eesti Peapiiskopile siis Temal jääb õigus tühistada kõik otsused mida meie siin teeme kui need on Temale vastumeelt.
5. Peapiiskop Taul kirjutab et „meie huvi on, et meil oleks võimalus saada Eestist õpetajaid ja ühise kirikuna on märksa lihtsam edasi minna..“ Miks peaks meil olema kergem meie partnerkirikuga lahendada sarnaseid probleeme, kui meie oleme teisejärgulised kodanikud? Need probleemid ei ole kunagi kerged, aga nende lahendus on ikka meile kasulikum, kui meie räägime üksteisega kui võrdsed partnerid. Peaaegu alati on majanduslikud küsimused rasked ja need, kes suudavad rahaprobleeme lahendada, saavutavad oma eesmärgid. Kui Eesti kirikul on kontroll selle küsimuse üle, siis on päris kindel, et meile tulevad ainult need õpetajad, keda Eestil vaja ei ole ja mitte need, kes oleksid meie ühiskonnale kõige sobilikumad.
Kokkuvõttes ma pean ütlema, et mina olen kirikute ühinemise vastus sellepärast, et:
• Meie kirikute valitsus-struktuur on liiga erinev üksteisest.
• Meie kirikute põhimäärused-põhikirjad on väga erinevad.
• Kodu- ja välis-eesti kogudustes tegevus ja struktuur on väga erinevad.
• Praegu oleme me võrdsed partnerid ja räägime üksteisega võrdsel tasemel.
• Meie ajalugu on viimase 50 aasta olnud väga erinev.
• Meie jumalateenistuse ja liturgia põhimõtted on erinevad.
• Ühinemine ei lahenda meie ega nende majanduslikku olukorda.
• Ühinemisega seotud küsimused ja probleemid on jäetud lahendamata.
• Paljud meist jäävad elama välismaale ja meil on vaja, et organisatsioone, kaasaarvatud meie kirik, jäävad meie keskele.
• Meil on rohkem kaotada kui võita ühinemisega. Suur osa põhilisi muudatusi peavad tulema meie poolt.
• Ühinemisega kaotame oma iseseisvuse.
See on praegu päris kindel, et otsene ühinemine võib olla väga kahjulik meie välis-eesti kogudustele. Hea partnerlik koostöö meie Eestis eksisteeriva kirikuga on väga tähtis, aga meil on kindlasti kergem saavutada oma eesmärke ja täita oma vajadusi võrdsete partneritena.
Mul on lootus, et kõik, kes peavad selles suhtes otsust langetama, loevad läbi täielikult kõik dokumendid, mis asjalikult käsitlevad ühinemist ja esitavad otsuse, mis tagab meie Välis-Eesti kirikule ja kogudustele kindla tuleviku.
Tõnu Orav,
Toronto Vana-Andresse E.E.L.K. Koguduse liige
