Jääb ka kirjutamata mu luule, sõnad mu hingel ei pääse suule, / jalad ka kiirust võita ei suuda, / paremaks tahtejõudki ei muuda.
Nii kirjutas 31. oktoobril 2009 meie hulgast lahkunud luuletaja Heljo Jaik-Corradi luuletuses „See ongi elu“, mis ilmus tema teises luulekogus „Mõtteid ei saa pidada“ (Tallinn 1999).
Ta sündis 11. septembril 1915 Tartus raamatukaupmehe ja kirjastaja Konstantin Jaigi peres. Kirjanik Juhan Jaik ja kunstnik, professor Aleksander Vardi olid ta lähisugulased. Esimesed värsid avaldas ta juba aastal 1929 ajakirjas Aja Kaja. Heljo Lõpetas Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi 1935, jätkas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja 1939-40 Tartu Ülikooli (lühemat aega ka Riia Ülikooli) arstiteaduskonnas. Kohe okupatsiooni alguses pidi luuletaja üle elama tragöödia: kommunistid viisid tema silme all ära vabadusvõitlejast poolvenna Kalev Landmanni. (Aastate pärast selgus, et ta piinati surnuks.) 1942 avaldas Heljo Jaik oma esimese, eesti- ja saksakeelse kogu „Väikesed laulud. Kleine Lieder“, kus vennale on pühendatud tundesügav luuletus „An Kalew“.
1942-44 oli ta meditsiiniõde Saksa sõjaväehaiglas Tartus. 1944 siirdus Saksamaale, abiellus 1946 Saksamaal Mittenwaldis Itaalia Punase Risti direktori Berino Corradiga ja elas 1947-56 Itaalias. Tegi kaastööd itaalia, saksa ja eesti lehtedele. 1956-82 töötas New Yorgis füsioterapeudina, õppides ühtlasi muuskakolledzhis kompositsiooni. USA-s kirjutas lastenäidendid „Ema süda“ ja „Jõuluöö imed“ (mõlemad lavastati New Yorgi eesti teatris). 1982-99 elas Shveitsis Baselis ja seejärel kuni surmani Soomes Turus. Oli naismuusikute korp! Fidentia vilistlane. Heljo Jaik on samuti kirjutanud muusikat ja viisistanud oma luuletusi. Neid on ette kandnud muuhulgas ta tütar, kirjandusteadlane Liilia Corradi (heliplaadid „Igatsus“ ja „Armastan“, koostöös helilooja Vladimir Padwaga).
Tema õpetajateks on olnud Miina Härma, Evald Turgan (viiul) ja Olav Roots (kompositsioon). Noore neiuna külastas ja intervjueeris ta Anna Haavat: kirjutis ilmus koolialmanahhi TTG veergudel.
Mäletan kohtumisi Turus selle erilise naisega, tugeva integriteediga särava isiksusega, kelle raudne tahtejõud ei lasknud mitmeid kordi surmal tulla. Mäletan ta lahket ning südamesse kiikavat pilku. Mäletan ta huvitavaid ja humoorikaid kirju. Eesti haritlaspõlvkond, millesse Heljo kuulus, oli viimane, kellele luuletamine – paljudel nii eesti kui ka saksa keeles – oli loomulikuks tegevuseks. Ka vestlusse põimis ta kohapeal spontaanselt tekkinud vaimukaid luuleridu.
Helisegu seal veel kaunimini siin vaikinud kannel!
