Heljo Liitoja. See puuduv osa. Kirjastus Sinisukk, 2002, 192 lk.

Pegasus, vaene loomake, kannab enese turjal raamatuturule üha uusi luulekogusid, romaane, esseevalimikke, tõlketöid ja mida kõike veel.

Tõesti suured on need koormad, mis tiibadega hobusel on lennutada sel imelikul ajaperioodil, kus kõike tormab kokku liiga paljudesse paikadesse liiga palju, liiga ruttu, liiga erinevana, liiga äärmuslikuna. Selle hirnahtava suksu raamatutevool ei näi vaibuvat vaatamata tugevale konkurentsile muu meedia poolt.

Mis puutub üksikteostesse, siis neile aitab tähelepanu juhtida lööv kaanekujundus. Nii on see ka käesoleval juhul, sest Kanada eestlanna Heljo Liitoja 2002. aastal ilmunud autobiograafilisel raamatul on juba väliselt rabav mõju. Sinisuka kirjastuselt ilmunud raamatu pealkiri — „See puuduv osa“ — on juba ise intrigeeriv ja selle efekt kahekordistub osava piltliku kujunduse abil. Pilt kaanel on napp, lihtne ja selge ning rõhutatult naiivse kunsti sugemetega. Selles on üheaegselt midagi kurba ja koomilist, kuigi raamat ei ole üldsegi lõbusana mõeldud. Kujund näitab ühe keha kängitsetud ja pikkades pükstes jalga, ühes naise-, teises meherõivad. Pildi psühholoogiline mõju on tugev. Tegemist on ju inimestega, kes heitlevad enese identiteedi küsimustega, samas kaasinimeste poolse mõistmatusega.

Torontos elav Heljo Liitoja on ise heteroseksuaalne, kuid tal tekib juhuslikult pikaajaline kontakt geide ja lesbidega. Niisiis kajastub tema raamatus homoseksuaalide ja mõnel määral ka narkomaanide elu tegelikkus. Ehkki autor neist erineb, valitakse ta raamatu käigus koguni homoseksuaalide peaorganisatsiooni auliikmeks. Mõjuv on Heljo Liitoja delikaatne avameelsus ning imetletav on temas esinev inimlik võime geisid ja lesbisid mõista. Teemat „see puuduv osa“ vaadeldakse mitme erineva nurga alt. 1) homoseksuaalides füüsiliselt esineva ilminguna; 2) neid ebapiisavalt mõistva ja seega ühiskonna enese „puuduva osana“; 3) autori isiklikus elus esineva mittemõistmise tegurina. Autor kutsub kaasinimesi vabanema eelarvamustest, mis takistavad teises, ka kui ta erineb, inimese nägemist. Niisiis tuuakse siin ridamisi välja mitmeid paljudes eludes kapis hoitavaid luukeresid. Raamatu sõnastus on ladus, parajalt asjalik ja seejuures empaatiline. Homoseksuaalseid inimesi lähemalt tundma õppides osutuvad nad ülisõbralikeks, südamlikeks, sisukaiks ja andekaiks. Kuid ilmneb ka nende teine külg, nimelt nende äärmine tundlikkus ja tasakaalutus, mis võib viia lausa meeletu nutmiseni, kuna neid kui inimesi piisavalt omaks ei võeta. Selliste hingelähedaste probleemide najal ja tõstatamisel sooritab ka autor oma Toronto Ülikooli diplomitöö.

Kahtlemata on Heljo Liitoja „See puuduv osa“ mõtlemapanev raamat, mis nägemis- ja tunnetusvõime avardamisel ei saa kedagi hoolimatuks jätta. Kuid siiki tekib rida „agasid“. Tekib rida tungivaid küsimusi, mis alles ootavad lahendamist ja millele ei teadlased ega võhikud oska veel vastust leida. Kõik see, nagu igasugune suhteliselt veel uus või varjatult hoitu, on alles lapsekingades. Mis tegelikult põhjustab homoseksuaalsust kui omasooliste iha? Kas geneetilised tegurid, kas mingi rakutuumas salvestunud pärimuslik informatsioon? Millisel määral soodustab homoseksualismi kaasaegne tohutult muutuv ja leviv tehiskeskkond, mille mõjul virtuaalne maailm transformeerub tegelikkuseks ja keerab seni kehtinu „pea peale“? Millist mõju omandavad tehismaalima keemilised ja psühholoogilised tegurid senist maailmamõistmist füüsiliselt, mõistuslikult kui ka vaimselt teisendades? Milline mõju on kasvatusel, selle vigadel või voorustel? Või sotsiaalsetel põhjustel, kaasaarvatud vaesus, lootusetus, negatiivne ellusuhtumine, usu ja usundijõu puudumine? Millisel määral mõjutavad inimesi eeskujud? Neid küsimusi on lõputult.

Aga ikkagi...(Jälle see „aga“!) räägitakse ju niigi palju jäägitust armastusest. Küsitakse raskeid küsimusi oma homodest laste piiramatust armastamisest. Räägitakse sellest, kas on midagi valesti, kui inimene ka omasoolist kogu südamest armastab. Küsitakse, kas geidel ja lesbidel on õigust enesetaolist armastada, sest armastusest suuremat ja ülevamat ei ole. Aga — jah, aga ...

Allakirjutanule meenub üks aastate eest toimunud paariminutiline kogemus, mis oli esimesel hetkel liigutav ja armas. Akna alt tänavalt, vaid paari meetri kauguselt möödus üks hellasti kaisutav, aeglaselt mööduv armunute paar. Siinpoolne kõndija oli ilmselt mees, pikk, sihvakas, meeldiva profiiliga. Mõlema riietus oli selline, mida võib vabalt ja mugavalt kanda nii mees kui naine. Ootuspäraselt mõtlesin, et teisel pool kaisus olija on ehk mõni õrn, õhetav tütarlaps. Valmis juba kõrvale vaatama, tabasin enne seda aga just hetke, kus „tütarlaps“ heldinud pilgul oma kõrval kõndija poole vaatas. Ja see vaataja oli mees, habetunud, karvane, ja seejuures veel pealegi inetu. Inetu või mitte, see ei ole inimese juures mõõduandev. Mõõduandev oli praeguseni jäänud shokk.

Olen võtnud appi Raamatute Raamatu. Loomise loos seisab: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumala näo järgi lõi ta tema meheks ja naiseks.“ (1 Moos. 1:27). Ja ka Matt. 19:4 — „Tema aga vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?’“ Ja mõtlemiseks veel, Matt. 19:12: „On ju abieluks kõlbmatuid...“

Märkmed: