Päike. Soe metsiku tüümiani aroomiga õhk paitab põski. Möödume hobuvankris naistest ning keerame väga eestlasliku ‘eravalduse’ sildi juurest sisse - oleme jõudnud Seedriorule. Kõik on ühtaegu nii võõras kui ka huvitavalt kodune.

Üle pika aja, pea kümnend hiljem taas Kanadasse, Torontosse jõudnuna on emotsioonid positiivselt kahetised. Praegu elan Eestis ja õpin Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal. Mind võib pidada n-ö vastupidi Kanada-eestlaseks, kuna olen Eestis sündinud ja üles kasvanud, ent Kanada-eestlasest vanemale. Kuna lähedased on tugevalt kogukonnaga seotud, siis olen minagi siinsetesse tegevustesse põimunud. Kui viimati külastades olin teismeline, siis nüüd tuian vahtramaal juba täiskasvanuna. Ausalt öeldes ei tundu veel nagu oleks väga palju muutunud, ainult lapsena väga meeldinud žetoone ehk token’eid ei kasutata enam ühistranspordis ning tänaval iga mõnekümne meetri tagant näed mõnda n-ö “rohelise-vahtralehe-poodi”.

Jaanide ajal Eestist ära olla oli isegi veidi kurb teades, et lähedased naudivad jaanimeeleolu, hiigelsuurt lõket ja, nagu kombeks, naljakalt jubedat 90ndate hõnguga tümmi. Minu õnneks aga toimus nädal hiljem siinsete eestlaste versioon jaanipidustustest - Seedrioru Suvihari. Kuna jõudsin teiseks päevaks, siis kahjuks lõke enam ei tossanud, aga see-eest kõik muu oli olemas! Inimesed, melu, grill, muusika … Alguses ei saanud arugi palju eestlasi oli Seedrioru oaasi kogunenud, kuni tuldi suvilatest kokku õhtust kontserti nautima ja hiljem tantsupõrandale keerutama. Eesti tantsumuusikat oleks hing ihaldanud rohkemgi kuulda, samas oli üliarmas näha kui elevil siinsed noored olid tuntud lugude järgi rivitantsu (!) tantsides.

Muuseas oli mul au olla Jaak Järve maleturniiri esimene ohver (nali) ja uusi tutvusi teha tantsupõrandal. Kui melust korra kõrvale astusin, jäin imestusega vaatama kuidas mulle rahvapärimuse järgi õnne kuulutas helendav jaaniuss. Ei tea kui tavaline teda siinkandis näha on, aga ise olin selle üle küll äärmiselt õnnelik. See jaanimardikas viis mind mõtetes korraks Raplamaale, vanaisa talu metsaserva, kus ma jaaniõhtuti neid tavaliselt näha võin.

Suviharja kogemusele mõeldes meenub Bernard Kangro samanimeline luulekogu, jagan teiega sealt ühe luuletuse:

Suviharja uni

Nüüd, mil päike kaldub üle suviharja,
me üürikeseks puhkenud õnne varja!

Nüüd, millal vari varsti jälle pikaks sirgub,
nüüd alles meie varajane kevad virgub.

Nüüd segamini sirel, õunapuu ja toom
ja vastu taevast läigib jõejoom.

Nüüd arm ja õnn ja noorus meie seas,
käest kinni ringimängu rõõmsas reas.

Ja kaugel, oo kui kaugel veel on sügis meist!
Vaid suvi, suvi kõikjal, me ei tea teist.

Ja keskööl päike seob vööle vastset vööd. -
Nii kaunid õitevalged suviharja ööd!

Et iialgi ei lõpeks õnnis pehme uni,
me kestame vaid sügishommikuni.

Soovitan soojalt muretseda endale Kangro teos ja lugeda ka tema teisi luuletusi või romaane. Ise lugedes leidsin, et tema kirjutised manasid silme ette lahedaid kujutisi ja lõid omapäraseid tundemaastikke. Kangro luules kajastub ka seda Eesti igatsust, mida minagi jaaniöösel tundsin.

Luule üldse on väga tänuväärne ja introspektiivne kirjandusvorm. Väga väheste sõnadega saab öelda nii palju. Igal sõnal on kaal, aga samas pole miskit, kui mõnest sõnast veel aru ei saa, sest luule on nii palju sügavam. See on peen kokkumäng sõnade ja tähenduse vahel, kus kõik kombinatsioonid on õiged ja need kõik viivad tagasi lugejani. Kes julgeb vaadata hingepeeglisse, see leiab vastuseid enda kohta läbi luule.

Minu kogemus Kanadas on seni olnud päris luuleline ning Suvihari kindlasti kajastub selles ühe värsina. Soovin ka Sulle, hea lugeja, lüürilisi elamusi ning soojal suveööl jaaniussiga kohtumisi.

Tiiu I. Palumäe


Timo Lige video

Eestlased Kanadas

TRENDING