Seekordne suviharjapidustus Seedriorul kandis uhket juubelipitserit. 50 aastat suvekodusid eesti lastele, laulupäevi, kontserte, teatrietendusi, sõjameeste kokkutulekuid ja lugematuid ülemandrilisi (ning kohati ülemaailmseid) kohtumisi sõprade-tuttavatega — on, millele uhke olla! Seda kõike on võimaldanud Sihtasutus Seedrioru, mis pool sajandit tagasi rajati väikese rahvuslikult meelestatud entusiastidegrupi eestvedamisel.
Kui allakirjutanu sõiduk 25. juuni varasel pärastlõunal Seedrioru väravast sisse veereb, tervitab seda jõudsasti kasvav telklinn tuttaval väljakul. Hingemattev suvekuumus muidugi ka, kuid see oli juba Toronto lähistel luuranud, seda ei saa seedriorulaste kontosse kirjutada. Otsin puude varjus nii vilu ankrupaiga, kui olud võimaldavad ja üritan olukorrast üldpilti luua.
Silma hakkab mammut-telk väljaku serval, kus higist nõretavad noormehed proovivad mikrofonide võimsust ja kvaliteeti. Meie Mees ehk lihtsalt MM on ilmselt löögivalmis. Astume sõbraga sinnapoole oma kahtlustele kinnitust otsima. Alles need poisid möllasid Pärnus, on nad ikka tõesti kohal ja teovõimelised? Aivar Riisalu tervitab reipalt ja hajutab kõik kahtlused. Mis Pärnu? Pärast seda sai veel Haapsalus ära käidud ja sealt otse Seedriorule! Kordamööda astuvad ligi kõik ansambli liikmed, vajutavad higise käe pihku ja kinnitavad üksmeelselt, et ei see kuum tee mehele midagi, Haapsalus oli ainult kümme kraadi. Sellise jutu tagant hakkavad terenduma endagi noorusaastad.
Rahvast on palavusele vaatamata küllaltki ohtralt ja seda pole imeks panna. Juubelil endal on parasjagu tõmmet, lisaks on kavas rakendatud kolm laulukoori, kellede hulgas küllalt nooremaid. Eks nende omaksed ja sõbrad taha kõik peosärast oma osa saada. Kõik viibib kuumuse tõttu natuke, kuid varsti on MM löögivalmis ning alustab kontserdiga lastele. Noorus piirab hiigeltelgi sisse ja varsti on murul mitu vaprat noormeest tõestamas, et eesti mees on tantsulõvi — laulusõnad ju kinnitavad seda ja ega need vahvad pillimehed siis ometi nii pika maa tagant meile valetama sõitnud! Ka paar emalõvi sigineb looduslikule parketile ja kõik karglejad polegi enam esimeses nooruses. Juubelit alatakse juubeldades!
Tuleb ka peamaja külastada, vaadelda telke selle ümbruses mitmesuguste väljapanekutega, ja ega einelaua kvaliteetki saa kontrollimata jääda. On küll Hillside Café tuttav ja äraproovitud silt küljes, aga kõht nõuab selget kinnitust. Saab kinnitatud. On ikka Männamade kulinaartooted küll ja maitsevad hästi.
Ja juba tulebki laskuda mäeveerult alla orgu, sest pidulik aktus ootab. Rahvarõivais teadustaja Kadri Nõmmik-Munro tõuseb kõnepulti ja kutsub avasõna ütlema Seedrioru esimehe Mihkel Salusoo. Kanada hümni helide saatel kerkib masti meie sini-must-valge rahvuslipp. Vaimuliku talituse viib läbi peapiiskop Udo Petersoo ja võidutule süütamise Eesti Vabariigi aupeakonsul Laas Leivat koos Eesti Võitlejate Ühingute esindajatega. Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestamisel osalevad Seedrioru noored Merike Hess, Juhan Käärid ja Leiki Veskimets, kõik rahvarõivais. Esimesed kaks asetavad lilled ja pärjad mõlema ausamba jalamile, viimane deklameerib Marie Underi traditsioonilise luuletuse „Mälestus ja tõotus“. Toronto Eesti Meeskoorilt Charles Kipperi juhatusel kõlab Enn Võrgu „Uinuge, langenud kotkad“.
Seedrioru asutamisest kõneleb Rutt Veskimets, kes on sõna tõsises mõttes Seedrioru laps. Oli ju tema isa Arnold Voltre üks Seedrioru asutajaliikmeist ja kauaaegne esimees. Rutile ja vend Reinule oli vaja eestikeelset ja -meelset mängupaika ning isa koos sõpradega kandis hoolt, et see saaks muretsetud. Kõneleja meenutab hellusega neid algusaastaid ja ka järgnevaid, kus järk-järgult puhastati plats, ehitati tared ja peamaja, rajati bassein, mänguväljak ja palju muud. Ja kui ühel kurjal päeval peamaja maha põles, kerkis selle asemele peagi arhitekt Leo Juhani kavandi järgi uus, mis on püsinud tänaseni. Eesti keelt mittevaldajate huvides esitab kõneleja olulise osa oma sõnavõtust ka inglise keeles.
Aktusekõne peab Eesti Vabariigi Ottawa Suursaatkonna asjur Argo Küünemäe, kes üldiselt kordab Seedrioru saamislugu talle edastatud andmete najal, kuid vaatleb seda kodueestlase pilguga. On ju mõnevõrra hämmastav leida kaugel kodumaast lapikest maad, mis on nii kindlalt eestihõnguline. Ja kuulda selle mitte vähem hämmastavast, peaaegu uskumatult kõlavast tekkimisprotsessist.
Kontsertosa täidavad Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi juhatusel ja Toronto Eesti Koolidekoor Reet Lindau-Voksepa juhatusel. Mõlemad koorid esinevad iseseisvalt ja koonduvad aktuse lõpul toredaks ühendkooriks, kusjuures viimase laulu lõpposa lubatakse ka publikul kaasa laulda. Selleks lauluks on Peep Sarapiku populaarne „Ta lendab mesipuu poole“.
Tervitusteks saavad sõna EKN-i peasekretär Priit Aruvald ja Jõekääru esindaja Linda Karuks, kes annab „nooremale õele“ üle kingituseks mälestustahvli. Veel tervitavad Toronto Eesti Meeskoori esimees Heikki Paara ja Mälestussamba Komitee esimees Valter Tera. Mitmed kirjalikud tervitused loeb ette teadustaja Kadri Nõmmik-Munro. Ene Rebane-Billings jagab aktust lõpetades rohkeid tänusõnu ning siis kõlab rahvushümn.
Veel raasuke aega tuttavate leidmiseks ja mõtete vahetamiseks, keha kinnituseks ja kurgu kastmiseks, ning juba kutsubki vabaõhuteatri lava oma õhtuse programmiga, mida pakub Toronto Akadeemiline Segakoor „Ööbik“. Äike, millega oli varem ähvardatud, on tulemata jäänud ning ilm on muutunud mõnusalt jahedaks. On veel valge, mis võimaldab märgata, et enam kui pool istmetest on täidetud ja viib hetkeks mõtte valushellalt tagasi aega, kus kõik istmed olid täis ja mäeveerult tuli lisa laenata. Kuid juba marsibki „Ööbik“ lavale koos oma juhi Rosemarie Lindau ja klaverisaatja Charles Kipperiga ning rõõm tulvab uuesti hinge. Koor esitab olulise osa oma hiljutise Simmaree kavast ja võlub publiku jäägitult. Solistid Tamara Norheim-Lehela ja Andres Raudsepp pälvivad teenitud kiitust, rääkimata kahest ema-tütre duetist, milledeks on muidugi Reet ja Marielle Voksepp ning Liina ja Elena Lepik. Mõnusa vahelugemisega seob kava Anne Altosaar.
Kui koor on kiiduavaldustega üle külvatuna lavalt lahkunud, hakkab hämarduma ja ühiselt minnakse taas alla orgu, et ausamba ees uuendada mõttesilda kodumaale, mille viib sedapuhku läbi õpetaja Ants Tooming, kes ise on just lõpetamas oma isiklikku sillaloomise missiooni. Lähemad päevad viivad ta tagasi Eestisse, kus ootamas oma pere ja oma kogudus. Hardalt täidab hämarkarget suveõhku hümni lõpusalm „Su üle Jumal valvaku...“.
Pimeneb. Bussidega kohale ilmunud hakkavad valmistuma lahkumiseks. Aga väljakul häälestatakse pille. MM on endiselt täis tegutsemislusti ja peagi mürtsuvad mõlemad M-id ja meelitavad nooremaid ligi. Naudime seda ja laseme end nooruse innust nakatada, ise siiski tagasihoidlikult distantsi hoides. Öö pole enam jahe, vaid kisub külma poole. Juba kaetakse sääri ja käsivarsi. Mõtleme sõbraga natuke nukralt, et tantsuaeg on kahjuks möödas, muidu ei oleks jahedusest lugu.
Walter Mätase ja Vello Verderi ansamblid jäid seekord kuulamata, kuid anname nendele mõttes kiitva hinnangu. Nagu just kogeda võisime, kehva asja Seedrioru atmosfäär ei kannata. Keerame rooli kodu poole ja esialgse rõskuse peletamiseks autos väheks ajaks kütte üles. Rammestus on keres, kuid tuju hea. Juubelilt lahkudes ei saagi teisiti olla.
Seedrioru juubeldas (3)
Eestlased Kanadas | 30 Jun 2005 | Eerik PurjeEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tunnen Eerikule kaasa sest olen ka oma inglise keele reportiga "koera majas". Hiliine kella aeg ja juba vana väsinud pea ei vabanda mind.
Eerik, oli väga kena Sinuga kohtuda esimist korda.
Peeter
(yes, I can more or less write in Estonian)
Eerik, oli väga kena Sinuga kohtuda esimist korda.
Peeter
(yes, I can more or less write in Estonian)
Õigus, Mihkel, nii on alati tehtud ja tehti ka seekord. Seda pidanuks ka see teadma, kes kohal polnud. Mina olin ja laulsin kõva häälega kaasa. Sellist vääratust kuuma ilmaga vabandada ei saa. Tunnistan süüdi ja võtan karistuse mehiselt vastu. Ise toon vitsad, ise päästan püksinööbd. Ära väga kõvati löö!
Sini-must-valge rahvuslipp kerkis masti laulu saatel ,,Eesti Lipp", Enn Võrk, mitte Kanada hümni saatel.
Eestlased Kanadas
TRENDING
