Seedrioru "Suvehari“ 2002
Eestlased Kanadas | 03 Jul 2002 | EWR
Järjekordselt oli kogunenud Seedrioru puude alla Lõuna-Ontario aktiivne eestlaskond, et tähistada Võidupüha ja jaanipäeva. Publik oli väga kirju, märgatavalt vananenud ning vähenenud, kui võrrelda 1960-ndate aastatega. Puudusid kaugemad kälalised USAst ja Kanada teistest provintsidest. Kahjuks oli aga kuulda rohkem ja rohkem siinse maa keelt noorema generatsiooni osavõtjate hulgas.
Uudisena võis märgata mõndagi tumedanahalist külalist, eriti noormeeste sõprade hulgas. Osa nooremaid pidulisi oli juba saabunud reede õhtul ja püstitanud telklinna, kuid seegi oli hõredavõitu, kui võrrelda „vanade heade aegadega“, mil parkimisplatsi serval oli mõnikord üle saja telgi ja „elanikkonna“ isetegevus ning lärm segasid aktuse korraldamist ja vabaõhuetendust.
Ametlik algus oli kell 12.00 peamajas toimunud loterii ja einelaua avamisega. Loterii peakorraldajaks oli Merike Koger, kelle andmetel suurem osa annetusi ürituseks olid tehtud Hamiltoni organisatsioonide ning üksikisikute poolt ja ka looside ostjateks olid enamuses hamiltonlased. Puhastulu ulatus peaaegu 1000 dollarini.
Pidulik aktus algas kell 15.00. Taevaisa oli andnud imeilusa, võibolla ehk isegi liiga kena päeva. Temperatuur hakkas lähenema +30-le ja sellele lisandunud kõrge õhuniiskus küttis peoplatsi parajaks „katlaks“.
Teadustaja oli Eve Seppa. Pärast lipu heiskamist avas aktuse Seedrioru esimees H. Toomsalu. Ta tõstis esile Seedrioru tähtsust seal asuvate Eesti riigi eest langenud kangelaste mälestusmärkide asukohana, laste suvekoduna ning eesti kultuuri edasikandjana. Seal on peetud paljud laulu- ja rahvatantsupäevad, vabaõhuteatri etendused, spordi- ja laskevõistlused. Järgnes Kanada hümni laulmine Charles Kipperi saatel.
Vaimuliku talituse korraldas abipraost Hannes Aasa. Sõnavõtt oli veidi pikavõitu, kuid väga huvitav ning vähemalt ei kasutanud õpetaja osaliselt inglise keelt, nagu see viimasel ajal eesti kirikutes jumalateenistustel on hakanud kombeks saama, vaatamata sellele, et suurem osa kogudusest ei pea seda sobivaks. Talitus lõpetati ühislauluga „Võta nüüd Issandat, vägevat kuningat kiita“.
Võidutule süütas kol.-ltn. Ülo Tamre. Meeskonna tõi kohale n.-ltn. Ülo Isberg, saatjateks olid Eesti Võitlejate ühingute liikmed ja Seedrioru noored. Viimased asetasid ka lilled ja pärja mälestusmärkide jalamile. Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestamise korraldas Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse esimees A. Jurs, kes oma sõnavõtus tuletas meelde eesti meeste võitlustahet kaitsta oma maad ja rahvasts nii muistses ristisõjas, Põhjasõjas, Vabadussõjas kui ka II maailmasõjas. Viimases olid eestlaste kaotused eriti suured, kuid vaatamata sellele ei suudetud päästa Eestit kommunistliku koletise käest. Andres Raudsepp laulis seejärel „Puhake, paremad pojad", millega lõppes tseremoonia. Aktuse peakõnelejaks oli Eesti aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. (Kokkuvõte hr. Leivati kõnest ilmub edaspidi — toim.).
Järgnes aktuse muusikaline osa, milles esines bass bariton Andres Raudsepp, keda saatis Charles Kipper elektriorelil. Kanti ette kolm laulu — C. Kreegi „Lauliku omaksed“, J. Mandre „Meie saatus“ ja U. Naissoo „Põgene, vaba laps“, eriti sooja aplausi osaliseks sai viimane.
Lõppsõna ütles Seedrioru juhatuse liige K. Varangu. Ta tänas kõiki esinejaid ja aktusest osavõtjaid. Aktus lõpetati Eesti hümniga. Pärast seda palus Seedrioru esimees H. Toomsalu oma sõnavõtus kaasmaalasi toetada Seedrioru laste suvekodu majanduslikult toetustähtede ostmisega. Nende hinnaks on $10.00 ja ostjate vahel loositakse välja väärtuslikud auhinnad.
(Õhtusest teatrietendusest ja „Mõttesillast kodumaale“ ilmub artikkel meie järgmises lehes — toim.).
Eestlased Kanadas
TRENDING
