Seedrioru suvelaager avati 9. juulil lipuheiskamise ja jumalateenistusega, mille pidas õp. Hannes Aasa. Laagrit tervitas ja soovis mõnusat olemist Seedrioru esinaine Kadri Nõmmik-Munro; seejärel siirduti peamajja, kus ootas ees maitsev lõunasöök.
Esimesed laagripäevad kulusid sisseelamiseks ning juba laupäeval toimus traditsiooniline maskeraad, kus nähti palju huvitavaid kostüüme. Kuna ilmad muutusid vahepeal väga kuumaks, pakkus head karastust Seedrioru olümpiamõõtmetes ujula.
Oma teise nädala tegevust alustas suvelaager 47 kasvandikuga, mis on kahe võrra rohkem kui esimesel nädalal.
Laagritegevus on olnud mitmekülgne ja teise nädala kolmapäeval asus bussitäis laagriperet teele Jõekääru laagrisse, et veeta koos mõnus päev, mängides sportlikke mänge ning kohtudes vanade ja uute sõpradega. Külaskäiguga jäädi väga rahule. Algasid ka hoolsad ettevalmistused laagri teisel nädalalõpul toimuvaks Valguspeoks, kus igal laagrielanikul on võimalus näidata oma talenti nii üksikult kui ühiselt.
Seedrioru laagri juhataja Maimu Nõmmik. Foto: K. Tensuda
Laagris oli ka väike vahejuhtum, mis oleks võinud lõppeda pahasti, kuid õigel ajal tegutsemine päästis olukorra. Nimelt tekkis ühel kasvatajal akuutne pimesoolepõletik ja ta pidi minema operatsioonile. Nii et see seik lõppes õnnelikult.
Kui kõik laabub nii nagu varemalt, võib oodata hästiõnnestunud laagri jätkumist. Loodame, et ka ilmataat on laagriga.
-u
* Seedrioru laagril on ka oma ajaleht — Seedrioru Kaja — mida antakse välja igal nädalal ja mis annab teada laagritegevustest ning meeldejäävatest hetkedest. Nagu lehest loeme, on väikesed ja keskmised tüdrukud töötanud palju oma nukumajade kallal, ehitades majad ja dekoreerinud need mööbliga. Proovitud on vibulaskmist; hoolsalt harjutatakse ujumist ja rahvatantsu. Poiste lemmiktegevused paistavad olema sportlikumat laadi, märgitakse mitmeid võistlusi (korvpall, ping-pong).
Jõekääru külastus on laste jaoks üks suursündmusi; nagu märgiti, saadi seal palju lisateadmisi eesti ühiskonna kohta. Veel on laagris peetud sünnipäevi ning kasvandike päeva, kus noored ise valitsesid laagri üle.
* Üheks suursündmuseks laagrielus oli laupäeva, 22. juuli õhtul toimunud Valguspidu, millele eelnes ühine õhtusöök koos külalistega. Nagu juhataja Maimu Nõmmik kinnitas, oli peoks põhjalikult ette valmistatud. Kõik kasvandikud esinesid etteastetega; tantsiti ja lauldi küll rahvuslikus, küll kaasaegsemas stiilis. Külastajaskond koosnes lastevanematest, vanavanematest ja muudest huvilistest, silmarõõmu ja kultuurielamust said kõik, sest tegemist oli lausa kontserdiga. Vahva ja sisuka kavaga esinesid kõik lapsed oma vanusegruppides ning esitatu, mis oli hingega õpitud ja ette valmistatud, läks ka vaatajaskonnale otse südamesse. Lauldi „Kungla rahvast“, tantsiti perekonnavalssi ja nii said ka kõik külalised kaasa lüüa.
Laagrilipp langetati lauluga „Kuldne õhtupäike“, aga ega pidu sellega veel ei lõppenud, järgnes tants ja vaevalt külalistel kojuminekuga kiiret oli.
Selle lehe ilmumise ajaks hakkabki tänavune laager lõpusirgele jõudma: 30. juulil toimub lõpulõke, millele järgneb tants, et siis koos oma muljetepagasiga tagasi kodudesse sõita. Ees on veel üks kuu suvevaheaega.
Tulge ka Seedrioru suvekodu sünnipäeva pühitsema! Seedrioru Suvekodu 50. a. vilistlaste kokkutulek ehk "reunion" toimub 11.—13. augustini Seedriorul.
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlane Hollandist16 Aug 2006 02:12
Eestis just seda tehaksegi, laagrites ja koolis pannakse keel suhu lastele, kel kodus toetus puudub! Jutt venelastest. Minu arust peaks laps aru saama, et eesti keel pole mingi abstrakne vanavanemate harrastus, vaid eksisteerib riik Eesti, mille kodanik ja elanik on voimalik lapsel olla. Samuti mille korgkoolides on lapsel voimalik oppida! Natuke aega tagasi oli saade Eesti televisioonis saade kus raagiti yhe USAs yles kasvanud noormehega, ta oli yllatunud et eestis olid supermarketid, nagu isegi pettunud, et ei kanta rahvariideid ja elata elektrita taludes. Natuke praktilisem peaks see "eestluse" arendamine olema.
Maimu09 Aug 2006 13:18
Hästi õeldud!
laste ema09 Aug 2006 12:31
Leian, et ‘nördinud Seedriorulasel’ on õige arvamine, et keele viljelemine toimub ainult kodus. Meie vanemad tulid sõja keerises välismaadele ning suureks saavutuseks leiame 50 aastat hiljem, et meil on mitmeid organisatsioone mis tegutsevad edasi pakkudes noortele tegevust. Kas nad on täpselt nii nagu nad olid asustamise aastatel? Muidugi mitte!! Välismaade elu ei ole ka sama tempoga! Arvata nagu ‘Eestlane Hollandis’, et mingi organisatsioon saab ühelgi lapsele keele ‘suhu’ panna või isegi suure keelelise muudatuse teha ilma, et kodus on tugi ja keele arutelu igapäevases elus on võimatu. Olen ise lapse põlvest saati osavõtnud mitmetest organisatsioonidest tänapäevaseni kuid nüüd saadan oma lapsi samadesse organisatsioonidesse ja ise otsin võimalusi toetada neid tegevusi juhtavas rollis või tugi toeks talgutel jne. Minu lastel on keel nii hästi suus, kui mina suudan nendega rääkida Eesti keelt kodus. Meie noorte organisatsioonid on selleks, et pakkuda seltskondlikus vaimus võimalus tutvuneda Eesti kultuuri, laulu, tantsu, ajaloo, jne, jne, jne. Eesti koolides on vist ainuke paik, kus keelt saaks ‘lihvida’ formaalses klassi miljöös, aga jällegi vajab kodus tuge ja harjutust. Peab ka arvestama sellega, et need perekonnad, kus Eesti keel ei ole peamine keel ei vaja kritiseerimist, vaid kiitust, et nad ültsegi tahavad mingil moel edastada seda Eesti vaimu oma lastele (hoolimatta mis organisatsioonis!). Minu arvates, see terve arutelu mis juulikuu lõpul algas on kahjuks lihtsalt ‘tähe närimine’ kuna ühele ei meeldinud mida ta lehest luges. Selle asemel, et me ‘naaksame’ oma vahel ja ei saavuta midagi positiivset, oleks olnud ehk sobivam kiita neid korraldajaid, kes omal algatusel tahavad vabatahtlikult korraldada mingit toredat tegevust, mis meenutab nooruspõlve elamusi ja mälestusi. Lisaks oleks see ‘kriitik’ võinud pakkuda mingi erinev kohapärane sõna ehk tõlge, kui see nii tähtis asi oli. Ergutame oma noori selle asemel, et laidame ja tekitame negatiivseid sõna heited! Eesti ühiskond välismaal nii kui nii kahaneb loomuliku ajajärgu tõttu. Eesti vanasõnadest saab ilusti selgitada seda kõike: “Kus viga näed laita, seal tule ja aita!” / “Mitmed pead, mitmed mõtted, mitmed käed, mitmed tööd” / “Töö nõuab tegijat” ja viimaseks “Teise silmas näed pindu, oma silmas ei näe palki!”. Loodame, et sellega võime nüüd jätta seda kõike ja oodata järgmist ajalehe artiklit rahus!
