Suvihari on juba aastakümneid kuulunud paljude Ontario eestlaste oodatuimate sündmuste hulka. Ikka meenutatakse neid aastakümnete taguseid ja kustumatuid mälestusi pakkunud olemisi, kui tuhanded inimesed sinna oma rahvuskaaslaste seltsis suve pühitsema kogunesid. Kuigi aeg on oma töö teinud ja read mõnevõrra hõrenenud, on üritus jäänud siiski tähtsale kohale ning on rõõmustav tõdeda, et viimastel aastatel on see tänu korraldajatele taas saanud eriti suurejooneliseks sündmuseks.

Et huvi Suveharja vastu pole sugugi jahe, seda tõestasid elavalt kümned ja kümned möödunudnädalased kommentaarid Eesti Elu internetilehel, kus tänavuse, 25.—27. juunini toimunud Suviharja eel arutleti nii sündmuse enese kui ka laiemalt Kanada eestluse ja selle püsimise üle. Kommentaaridest jäi mulje, et Seedrioru on populaarne koht, kuhu tulevad pea kõik, kes vähegi jaksavad ja kes just parasjagu Eestis ei viibi. Nii mõnigi läkski vist lennujaama praktiliselt otse Seedriorult, pakitud kohver ootamas, sest möödunud nädalavahetusel asus kodumaa poole teele nii lastekoor kui hulk teisi eestlasi — laulupidu polnud ju enam kaugel. Arvata võib, et ka Suviharjal oleks olnud rohkem rahvast, kui mitmed sündmused poleks toimunud nii üksteise otsas. Kuid need, kes käisid, nautisid kindlasti — taas üks tõestus, et eestlus Kanadas püsib ka noorte hulgas, sest telkimisplats oli rahvast täis, eriti just noori. Suviharjal olid kohe kindlasti esindatud kõik generatsioonid alates mõnekuustest lastest kuni auväärses eas Seedrioru rajajateni.

Tänavune Suvihari kandis nime Estopalooza ja algas reedel, 25. juunil. Pidulik avatseremoonia toimus laupäeval kell 12. Teadustajaks oli Liisa Käärid, kes ütles avasõnas, et nautigem ilusat päeva, üksteist ja armsaid Eesti traditsioone, misjärel lauldi Kanada ja Eesti hümni ning heisati lipud.

Palveks sai sõna õp. Hannes Aasa, kes kõneles Seedriorust kui väikesest Eesti maatükist kaugel kodust; maal, kus oleme kohanenud, kuigi paljudel ongi kaks kodumaad — Eesti ja Kanada. Õpetaja kõneles kümnetest tuhandetest töötundidest, millega on üles ehitatud seda armsat maatükki Seedriorul; siia on maa sisse imbunud eesti higi, kust õhkub kanget eesti vaimu. Selle ehitamine on võtnud tugevat usku — vähese usuga poleks need mehed ja naised suutnud seda teha. Sama hoolega, sama suure vaimustusega oleks need inimesed tahtnud üles ehitada oma kodumaad, jätkas õpetaja: iga betoontala, iga puuplaat pandi selle mõttega, et oleks ometi saanud teha seda Eestis, kallis kodus, mis oli aga raudkardina taga. Nüüdseks on raudkardin kokku varisenud. Järgnes palve.

Seejärel tutvustas Liisa Käärid Seedrioru esimeest Erik Hessi, kes kõneles Suviharja tähtsusest läbi aegade: kui vahepeal polnud see noorte seas nii suurearvuliselt külastatav sündmus, siis nüüd on jällegi igati au sees. Korraldajate eesmärk ongi kutsuda kohale noori, samas austada vanemaid inimesi ja nende traditsioone. Möödunud aastal toimus suurejooneline Laulupäev, millest osavõtjad astuvad enamuses üles tänavusel üldlaulupeol Tallinnas. Seedrioru korraldajate jaoks on tähtis muusikasidemete arendamine Kanada ja Eesti vahel; seekordseks külaliseks oli ansambel Kreeker Eestist, mis koosnes väga noortest, ent andekatest muusikutest, kes hiljem mitmel korral suurde telki püstitatud laval üles astusid.

Liisa Käärid kõneles Võnnu lahingu tähtsusest, mis lõpetas eestlaste jaoks 700-aastase orjapõlve; võitlusest iseseisvuse eest ja selle saavutamisest ning võidupüha tähistamise traditsioonidest. Aga jäägem valvsaks — vabadustõrvik vajab pidevat hoolt, valvsust ja heldimust, rõhutas kõneleja, lõpetades Juhan Liivi luuletusega „Ma lillesideme võtaks...“

Edasi sai sõna Ottawa Suursaatkonna asjur Argo Küünemäe, kes avaldas headmeelt viibides paigas, kus eestlased on aastakümneid eestlust hoidnud ja oma lastele edasi andnud. Ta märkis, et Eestil on hästi läinud — oleme sel aastal liitunud NATO ja ELiga. Asjur soovitas kõikidel vaadata õhtul lõkkesse ja mõelda nende peale, kes 1919.a. langesid ja kes on veel rivis — see annab kosutust hingele ja eestlaseks olemisele sisu juurde. Argo Küünemäe kuulutas Suviharja 2004 avatuks ning järgnes võidutule süütamine, mida tegid tema ning Heino Eespere.

Liisa Käärid tutvustas Suviharja kava, kus tegevust leidus kõigile, nii suurtele kui väikestele. Jüri Kimsto laulis „Hoia, Jumal, Eestit“.

Avatseremoonia oli sellega lõppenud ning edasi võis iga piduline valida, missugust omale meelepärast tegevust leida. Hiigeltelgis oli kõigi kolme päeva jooksul võimalik kuulata pidevalt mitmeid ansambleid (Kreeker, Big Chill, Tater Vox, The Silent Film Soundtrack, The Not Affiliated Big Band, Peter Kopvillem, The Outfit), sai mängida rannavõrkpalli, mida ka pidevalt tehti; lapsed said osaleda karnevalil nende jaoks püstitatud atraktsioonil; telgist sai osta soodsa hinnaga külma õlut ning süüa võis osta nii peamajas asuvast rESTOranist kui ka alt telgi juurest. Kõik võisid end tunda vabalt: kes soovis, lõi kaasa võistlustel jm., aga sai ka rahulikult sõpradega juttu puhuda, kuid miks mitte ka matkata — Seedrioru oma fantastilise loodusega pakub selleks ju mitmeid võimalusi.

Ansambel Kreeker, keda eelpool mainisin, koosnes kuuest noorest muusikust, kellest noorim 13-aastane; nemad tulid Seedriorule esinema tänu Leila Puusti organiseerimisele, kes nad interneti kaudu leidis ja kohale kutsus. Nad astusid üles mitmel korral nii päeval kui õhtul.

Rockmuusikat pakkus laupäeval Valter Mätase ansambel Big Chill, keda sai kuulata ka hiljutisel rahvapeol Eesti Majas 30. aprillil. Rock kutsus lava ette tantsupõrandale nii nooremaid kui vanemaid ja ka päris pisikesi.

Kell 11.15 õhtul toimus mälestussamba juures traditsiooniline mõttesild kodumaale, mille viis läbi Saima Varangu. Ta kõneles tänavusest aastast, mis märgib 60 aasta möödumist mitmetest eestlaste jaoks nii traagilistest sündmustest nagu Tallinna pommitamine ja põgenemine kodumaalt. See erakordselt tundeküllane etteaste viis küllap kõigi kuulajate mõtted minevikule, sidudes seda oleviku ja tulevikuga ning eestlastele kui rahvale, kes on pidanud nii palju kannatama ja läbi elama, kuid kelle vastupidavus ning ühtehoidmine pole sugugi aastakümnetega raugenud.

Selle pühaliku momendi järgselt suunduti vaikselt kes kuhu: kas edasi hiigeltelki pidustustest osa saama, oma seltskonnaga juttu ajama, telki magama või hoopis koduteele.

Igatahes oli tegemist suursündmusega, mille organiseerimisega seotud vaevu teavad vist ainult asjaosalised. Võib vaid ette kujutada, kui palju planeerimist, arvestamist jne. seesuguse hiigelürituse kavandamine nõudis! Pidustuse toimkonda kuulusid: Seedrioru juhatus Krista Heap, Erik Hess, Peeter Käärid, Silvia Aarlaht, Toomas Saar, Rein Seppa, Kadri Munro, Kalju Varangu; ansamblite koordinaator ja laste karneval: Leila Puust, rESTOran: Ülle Veltmann, helisüsteem: Allan Eistrat ja Erik Agur, mõttelend kodumaale: Saima Varangu.

Olen veendunud, et kõik, kes Suviharja külastasid — kas siis korduvalt või esmakordselt nagu allakirjutanu — said sealt otsekui energiasüsti ja tugeva tahtmise tuleval aastal tagasi tulla.

*
Teatavasti on nii suure maa-ala nagu seda on Seedrioru ülalpidamisega seotud märkimisväärsed kulutused. 1.—21. augustini toimub seal ka lastelaager, mille heaks on korraldatud loterii piletihinnaga $5. Esimene võit on $500; loosimine toimub laagri viimasel päeval 21. augustil ja piletite tellimise soovidega võib pöörduda Kristiina või Hannes Aasa poole: tel. 905-527-0410, e-mail või

Märkmed: