Viimasel ajal on üksteise järel elavate maalt lahkunud mitmed maailmamainega mehed, kes nii või teisiti on mõjutanud üksikute inimeste, aga ka tervete rahvaste elu ja saatust.

Võiks alustada vähetuntud akadeemikust Vic Finkelsteinist, kes suutis muuta tuhandete liikumispuuetega inimeste saatust. Veetnud ise suurema osa oma elust ratastoolis ja tegelnud invaspordiga, mõistis ta oma kaaslaste keerulisi probleeme paremini kui keegi teine ning pani aluse kaasaegsele liikumispuuete all kannatavate isikute ülemaailmsele organisatsioonile.

5. oktoobril suri maailma „kompuutrirevolutsiooni“ karismaatiline pioneer Steve Jobs, kelle kõrge intelligentsi ja ainulaadse talendi vilju naudivad miljonid tänulikud inimesed. Jobsi looming elab edasi; tema mantlipärijatel on pea võimatu astuda lahkunu kingadesse.

15. detsembril jätsid maailma ateistid hüvasti oma ideelise isa ja juhiga, keda 19. dets. New York Times’is iseloomustatakse sõnadega: „Christopher Hitcens, atheist to the very end“. See oli mees, kes jäi oma „usule“ (ateismile) truuks kuni surmani. Hitchens on paigutatud Inglismaa 100 tipp-intellektuaali hulka. 18. dets. The Guardian’is arutletakse, milline on tegelikult Hitchensi intellektuaalne pärand ja leitakse, et vaevalt suutis ta muuta või mõjutada kellegi elu sel määral, nagu see Finkelsteinil õnnestus. Võimalik, et ta sütitas kirgi elitaarsetel kirjanduslikel ja poliitilistel foorumitel, millel polnud aga avalikkuse silmis erilist kaalu ega kõlapinda. Gayle Trotter leiab arvamusloos „The Gospel according Hitchens“ (WP,19.12.11), et kuigi “Hitch’i” maapealne elu on lõppenud, elab ta oma talendi kummardajate silmis edasi arvukate kirjutiste ning audio- ja videolindistuste kaudu. Samas küsitakse, kas oma isiklike paradokside ja kompleksidega maadelnud ateist Hitchens elas ikka enda poolt pakutud evangeeliumi kohaselt. Kas tema õpetust saaks võrrelda Piibli evangeeliumidega, kus esikohal on sellised väärtused nagu armastus ja eneseohverdus? Ilmselt mitte.

Eelmisel laupäeval lõppes vabaduse ja demokraatia eest võidelnud tähelepanuväärse riigimehe Václav Haveli elu, kellel olid suured teened külma sõja lõpetamises. Internetiportaalis EUobserver nimetatakse Havelit filosoofia kuningaks, keda võib võrrelda Mahatma Gandhi, Martin Luther Kingi ja Nelson Mandelaga. Tema julgus, visadus ja põhimõttekindlus olid innustavaks eeskujuks tuhandetele idaeurooplastele, kes astusid vastu kurjuse impeeriumi vägivallale ja aitasid kaasa selle monstrumi kokkuvarisemisele 20 aastat tagasi. Havel oli mitmekülgne inimene – stsenarist, poeet, dissident ja poliitik. Teda on pärjatud paljud mainekate rahvusvaheliste tunnustustega, mh Kanada ordeniga. Paljud mäletavad kindlasti ka tema 29. aprillil 1999 peetud tähelepanuväärset kõnet Kanada parlamendis. Havel on arvatud maailma 100 tipp-intellektuaali hulka, kus talle kuulub neljas positsioon. Haveli poliitiline tee algas pärast 1968. a Praha kevadet. Tema innustusel koostatud inimõiguste manifest Charter 77 tõi talle rahvusvahelist kuulsust. 1989. a “sametrevolutsiooni” järel sai Havel Tšehhoslovakkia presidendiks. Tema elu motoks oli: “Tõde ja armastus peavad ületama vale ja vihkamise.” Havel oli veendunud katoliiklane.

Poliitikateaduste professor Paul Kengor fantaseerib ajakirjas American Spectator selle üle, kuidas Havel ja Hitchens võiksid käituda teispoolsuses. Kengor kirjeldab Haveli jõudmist igaviku värava juurde, kus ta näeb suures segaduses olevat Hitchensit. “Imelik, et me siin kohtume,” ütleb Hitchens Havelile. Imelik jah, aga just Havelile avanesid igaviku pärliväravad, mitte aga Hitchensile.

Samal päeval siirdus manalateedele ka ka Põhja-Korea “suur juht ja õpetaja” Kim Jong-Il. Põhja-Koreas levitatava info kohaselt sündis Kim pühal Paektu mäel 1942. a talvel. Tähtsat sündmuse tõttu olevat talvest saanud ootamatult kevad ning taevasse ilmunud kahekordne vikerkaar. Tähistaevast hakkas aga vastsündinud auks ehtima uus täht. Kas see idee pole pärit mitte Messia sündi kuulutanud Petlemma tähest? See on siiski puhtalt ulmeline pilt, sest lääne allikate väitel sündis poiss hoopis aasta varem Siberi vangilaagris. Sellele viitab ka nõukogude perekonnaseisuakt, kus ta nimeks on Juri Irsenovitsh Kim.

Kohevat soenguga Kim Jong-Il oli mitme näoga mees. Kui enamik põhjakorealasi võitleb vaesuse ja näljahädaga, nautis nende jumaldatud juht kõige luksuslikumat elu. Kimi kollektsiooni kuulus üle 20.000 filmi; ainuüksi Hennessey konjaki peale kulutas ta aastas 650.000 kuni 720.000 dollarit!

Muidugi pole diktaatori ekstravagantsused võrreldavad tema poliitilise pärandiga. Kim Jong-Ili stalinistliku režiimi märksõnaks võiks olla inimõiguste rikkumine, poliitiliste vangide arv ulatub seal poole miljonini. Põhja-Korea on teatavasti tuumariik. Nüüd on naaberriigid võimuvahetusest tuleneva võimaliku ebastabiilsuse tõttu mures. Lõuna-Koreas on kokku kutsutud julgeolekunõukogu ning sõjavägi on häireolukorras. Ka Jaapani valitsus viis läbi julgeolekunõupidamise ning on pidanud nõu Lõuna-Korea ja USAga. Tallinna Ülikooli orientalisti Martti Kalda sõnul on teiste riikide seisukohalt kõige parem stsenaarium see, et diktaator Kim Jong Ili surma järel Põhja-Koreas mitte midagi ei muutu. „Kõige ohtlikum, mis toimuda võib, on see, et uus liider soovib oma jõudu demonstreerida ja tõenäoliselt võib Põhja-Korea üritada tuumarelva kasutada. Ja kuigi nii Jaapan kui Lõuna-Korea on oma sõjaväe valmisolekut tõstnud, ei ole tuumarünnaku vastu ennast kaitsta võimalik,” ütles Kalda.
•

Nii on siis terve plejaad tähtsaid mehi jäädavalt siit ilmast lahkunud – igaüks oma ideelise pärandi, kreedo ja põhimõtetega. Nende positiivsed või negatiivsed jäljed on sügavad ja avaldavad oma mõju veel pikka aega. Paraku on nende edasine saatus meile teadmata ja kaetud läbipaistmatu saladuslooriga. Segadus igaviku värava ees? Võib-olla tõesti!

Märkmed: