Teatavasti näidati eelmisel laupäeval Torontos kauaoodatud ja palju kuulsust kogunud Eesti filmi „Nimed marmortahvlil“, mille kohta on öeldud, et seda lausa peab iga eestlane nägema. Siinsed eestlased on ammu küsinud, millal see film küll Torontosse jõuab? Ja jõudiski: filmi näitamine toimus 21. veebruaril, mille korraldas EV Aupeakonsulaat ning millele ka aegsasti reklaami tehti. Kuid probleem tekkis asukohaga: filmi linastumine ei saanud teoks mitte selleks väljakuulutatud asupaigas, vaid hoopis märksa kaugemal asuvas kinos, põhjuseks tehnilised probleemid, mis ei sõltunud aupeakonsulaadist.

Eesti Elu internetilehe ja e-maili nimekirjade kaudu saadeti küll vastavaid teateid paljudele laiali, kuid kõik ei pruukinud laupäevahommikul arvutit avada või pole kõigil ka seda võimalust. Nii läksid paljud kuulsa filmi nägemise lootuses kohale varem väljakuulutatud asukohta, mis tekitas kahtlemata pahameelt.
Pöördusime aupeakonsulaadi poole, paludes lehelugejate jaoks selgitust, miks nimetatud segadus toimus.

Selgitus filmisaali muudatusest

Hilja reedel, 20. jaanuaril teatas Festival Cinemas, kes on Music Hall-i omanikud, et filmisaal Danforth Ave.-l, Eesti Maja läheduses ei ole järgmisel päeval saadaval filmi „Nimed Marmortahvlil“ linastamiseks. Firma keeldus andmast põhjendavat seletust. (Alles sel nädalal selgus, et Music Hall'is on elektririke. Hoone on ikkagi suletud.) Kuigi kirjalik leping oli sõlmitud ja osa üüri makstud neli nädalat varem, ei tulnud Festival Cinemas vastu konsulaadi nõudmisele, et sobiv lahendus on vaja koheselt leida.

Reede õhtul leiti siiski filmi näitamiseks alternatiivne koht — Paradise Theatre (Bloor St. W.). Sel viimasel hetkel oli võimatu muudatusest kõikjal teatada. Ainus võimalus levitada kiirteadet äsja juhtunud probleemist oli Eesti Majas plakatite ja e-posti võrgustiku kaudu.

Aupeakonsulaat kahetseb siiralt, et see vältimatu olukord tekitas raskusi filmihuvilistele.

Toimetuselt. Aga kindel on see, et need, kes filmi vaatama pääsesid, lahkusid sealt väga erilise tundega. Sest tegemist oli vist tõesti kõigi aegade ühe parima Eesti filmiga üldse. Küllap mõtiskles iga vaataja eneses edasi neid patriootilisi mõtteid, mida see film kahtlemata sisendas.

Märkmed: