Paljud lugejad on arvatavasti viibinud Väikesel Munamäel, kus väikesest allikast saab alguse ligi 100 km pikkune Emajõgi. See meenus 28. novembril, kui anti avalöök Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidustustele, millest leiate Tiiu Pikkuri kirjutatud ülevaate teisal tänases lehes.
Ajaloolaste hinnangul otsustati Eesti iseseisvumine juba 15. (uue kalendri järgi 28.) novembril 1917, mida võib siis ka nimetada meie vabariigi sünni alglätteks.
Pisut ajalugu
Erksatel ja ärksatel rahvuslastel tekkis juba 20. saj. algul idee kuulutada välja Eesti autonoomia. Tol ajal elati mitte ainult Vene impeeriumi ametnike võimu all; tuli ka kuuletuda baltisaksa aadlikele. 1906. a. Konstantin Pätsi, Jaan Teemanti, Otto Strandmani jt. poolt koostatud esimene autonoomia-eelnõu nägi ette, et Eestil võiks Vene impeeriumi raames olla oma maapäev ja administratsioon. See eelnõu ei jõudnud aga kunagi Vene duuma päevakorda ja nii jäi autonoomia esialgu vaid unistuseks.
11 aastat hiljem avanes selleks korraga reaalne võimalus, kui Venemaal toimus 1917. a. Veebruarirevolutsioon, mille käigus kukutati tsaarivõim ja loodi Ajutine Valitsus. Eesti poliitikud kasutasid osavalt ära neid muutunud poliitilisi olusid ja koostasid autonoomiaseaduse eelnõu, mille esitasid kinnitamiseks Ajutisele Valitsusele. Ajaloost on teada, et Eesti esindajad läksid manifestatsioooniga peaminister vürst Lvovi juurde eelnõu kinnitamist nõudma, kuhu võeti kaasa Koonga vallast pärit turjakas sõjaväelane Mihkel Lüll, kes põrutanud rusikaga peaministri lauale ja käratanud: „40.000 eesti sõduri nimel Petrogradi garnisonis nõuan seaduse otsekohest kinnitamist!“ Peaminister katsus sõjameest rahustada, lubades teha kõik, mis võimalik, kirjutab 28. nov. Pärnu Postimees.
30. märtsil (12. aprillil) kinnitaski Vene valitsus Eesti autonoomia seaduseelnõu (määruse). Sellega ühendati Eesti rahvuslik maa-ala üheks kubermanguks, mille komissariks määrati Jaan Poska; loodi ka Eestimaa kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev).
Oli eufooriline hetk, sest selle määruse tulemusena oli kõigil eestlastel (alates 21. eluaastast) esmakordselt ajaloos ise võimalus osaleda Maanõukogu valimistel.
Maanõukogu esimene koosolek peeti 1. (14.) juulil Toompea lossis. Otsuste elluviimiseks moodustas Maanõukogu täidesaatva asutuse – Maavalitsuse. Eestlased võisid rahul olla, nad olid jõudnud esimese verstapostini oma iseseisvuse raskel teel.
Surmani haige, aga ohtlik Venemaa
Venemaa allakäik jätkus. Olukorda arutati Maanõukogu koosolekul. Jaan Tõnissonile, kes ütles, et Venemaa „on surmani haige“, terendus korraga võimalus luua Entente’i toetusel Venemaa ja Saksamaa vahele neutraalne Balti puhverriik. Seegi jäi vaid fantaasiaks.
Ja siis toimus Venemaal enamlik riigipööre, mille järel Poska teatas: „Nüüd ei jää muud teed, kui Eesti iseseisvaks kuulutada.“ Jüri Vilms kirjutas: „Aeg on käes, mil meie iseseisvalt ja vabalt omaenese teed peame hakkama käima.“
Venemaa sündmused näisid ohustavat Eestit, sest vormiliselt kuulus kõrgeim võim Eestis nüüd enamlaste sõjarevolutsioonikomiteele. Jaan Poskale kuulunud kubermangukomissari õigused oli endale haaranud kommunistide sõja-revolutsioonikomitee aseesimees Viktor Kingissepp. Vallandus punane terror.
Kui punased teatasid Maapäeva laialisaatmisest, kogunes viimane 15. (28.) novembril Otto Strandmani juhtimisel erakorralisele istungile ja kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Otsustati, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu; kuni selle kokkutulekuni on ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis Maanõukogu ja et Eestis kehtivad ainult Maanõukogus kinnitatud seadused.
Iseseisva Eesti sünd
See julge otsus tähistas sisuliselt ja juriidiliselt iseseisva Eesti riigi sündi; ülejäänu oli vaid aja ja vormistamise küsimus.
Mitmed ajaloolased peavad 15. (28.) novembrit 1917 Eesti riikluse sünniloos isegi 24. veebruarist 1918 olulisemaks daatumiks.
1919. a. valminud eelnõus „Eesti Vabariigi pühade määrus“ nimetati 28. novembrit „iseseisvuse päevaks“ ja 24. veebruari „vabariigi päevaks“. Ometi hakkas esimene tasapisi unustuse hõlma vajuma sedamööda, kuidas teine omandas üha suuremat kaalu.
Postimehe 28. novembri juhtkirjas öeldakse: „Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta sissejuhatamine Maanõukogu kui 1917. aasta novembris end kõrgeimaks võimuks positsioneerinud rahvaesinduse tähistamisega on kahtlemata väärikas. See avardab Eesti omariikluse kujunemistee üldpilti ja toob lavale tegelasi, kes on jäänud riigiloome eellukku.“
Déjà-vu?
Sellest, ligi sajanditagusest minevikust võime täna tõmmata teatud paralleele Eesti taasiseseisvumise pürgimustega 1980-ndatel, millele juhitakse tähelepanu ka ülalmainitud Postimehe juhtkirjas: „See episood vabariigi eelloos ei saa jätta tekitamata déjà-vu tunnet. Kui 1980ndate lõpus hakkas Nõukogude rezhiimi agoonias paistma võimalus Eesti autonoomiat kasvatada, siis 1987 avalikustatud IME-programm ja tekkinud rahvaliikumised olid selle teenistuses.
16. novembril 1988 deklareeris Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti seaduste ülimuslikkust Eesti territooriumil, korrates sedasama autonoomiataotlust, mis sisustas Maapäeva tegevust. Eestlased oskasid ära kasutada ka nii 1917. a. punarevolutsiooni kui 1991. a. augustiputshi tulemusena Venemaal tekkinud poliitilisi olusid.
Võib-olla on need paralleelid kohatud, aga igal ajaloolisel sündmusel on oma eel- kõrval- ja järellugu, nagu öeldakse ka kõnealuses juhtkirjas.
Kõigest aasta hiljem …
15. (28.) novembri 1917 ajaloolist tähtsust on võimatu ülehinnata, sest Eesti astus sel päeval autonoomia tagasihoidlikust lättekesest iseseisvuse jõkke. See jõgi on olnud kärestikuline, käänuline ja vahel sootuks kuivanud.
On tähelepanuväärne, et täpselt aasta hiljem, 28. novembril 1918 algas juba Eesti ajaloo rängim katsumus – Vabadussõda. Aatelised mehed ja naised asusid ennastohverdavalt oma noorukese vabariigi kaitsele. Nad jäädvustasid oma võidukad jäljed Eesti ajalukku, mida ka kõige tugevam veevool kustutada ei saa.
Ja nii on Eesti oma iseseisvuse loo ja pürgimustega tänagi eeskujuks teistele väikerahvastele.
Seisatudes Eesti Vabariigi alglätte juures
Arvamus
TRENDING
