Arvo Uustalu, ajakirjanik, 14. aprill 2019,
Väikelinnas elav tuttav istus Tallinnast Helsingisse suunduvale laevale. Nagu kümned tuhanded eestlased on otsustanud, ei plaani temagi tagasi pöörduda. Ja seda vaatamata peaaegu olematule keeleoskusele ja puuduvale infotehnoloogia- või arstiharidusele....
https://www.ohtuleht.ee/956192...
Ta läheb Eestist ära raske südamega, kuid samas ei näe ta ühtegi alternatiivi Soomes nõude pesemisele või ehitusprahi koristamisele. Korra juba tööta jäänud neljakümnendates aastates inimesel ei ole Lõuna-Eesti väikelinnas lootustki tööd leida. Isegi miinimumpalga eest mitte. Inimene on valmis tegema füüsiliselt väljakutsuvat tööd miinimumpalga eest. Ta ei joo ega suitseta. Ometi on tema tööotsimine lõppenud heal juhul sellega, et pärast nelja kuud katseaega soovitakse head teed. Tööandjal on nii lihtsalt tulusam.
Inimene on keskeriharidusega, aga küllap sai omal ajal valitud praeguses mõistes vale kool. Ometi olnuks ta valmis ümberõppeks ja püksirihma pingutades ka kodumaale jääma. Aga kuskil on piir. Ühegi sendita taskus ei ole võimalik üüri maksta ja töötukassa kaheldava väärtusega kursusi külastada. Paljudel meie vaesuses vaevlevatel inimestel ei ole turvavõrku, kuhu kukkuda.
Ärge tooge võõrtööjõudu piiri tagant sisse, vaid andke meie oma inimestele võimalus tööd teha. Nüüd, kus lõpuks tuleb võimule isamaaline valitsus, ehk õnnestub reaalselt regionaalpoliitikat ellu viia ja võidelda selle nimel, et eestlased ikka Eestimaal elaksid ja töötaksid.
