Arvo Uustalu, ajakirjanik, 1. märts 2020, 13:26
https://www.ohtuleht.ee/993462...
Eesti riik on veerand sajandi jooksul käinud üle kivide ja kändude. On mille üle uhkust tunda, on mille üle mitte. Eesrindlikuma maailmavaatega poliitikud on 70 protsendi rumalama rahva soovile vastu tulles võimaldanud neil vaeseks hakata. Rahva soovile vastu tulles näidatakse neile massimeediast, kuidas kuskil seitsme maa ja mere taga kohtutakse inimesi meenutavate loomadega.
Eesti rahval on siiski ka mõningaid probleeme. Oleme pääsenud maailma kõige rahuarmastavama rahva okupatsiooni alt, kuid kestab oma inimeste jätkuokupatsioon. Praegugi on Eestis struktuurides punaparunid, nende tütred, pojad, vennapojad ning voodi- ja mõttekaaslased. Kuid tasapisi on suurde poliitikasse pääsema hakanud ka isamaalisemad jõud, kes tunnevad huvi eesti rahva olemise ja teiseks tema tegemise vastu. Selgituseks niipalju, et just need kõige isamaalisemad inimesed on valmis toetama maailma eri piirkondade rahvaste enesemääramist ning rahvuslust nende endi kallil kodumaal.
Kui Vene okupatsiooni ajal sai iga vaimselt terve aru, et isegi kõige arenenum sotsialism on inimvihkajalik, siis tänapäeval iga vaimselt terve robotiga seksija sellest enam aru ei saa. Otsesed vaenlased on asendunud inimühiskonda imbuvate –ismidega, mis hävitavad perekonna ja koos sellega ainsa institutsiooni, mis tänapäeva niigi egokesksele läänele viimselpäeval surmahoobi annab.
Õnneks on vabariigi istuv president visionäär, kes suudab lõhestunud rahvast liita. Tsiteerides tema aastapäevakõne avasõnumit: Karuldasa jänelevad loomad/Jänestisse kareldavad end/Karustavad jänelmu ja loovad/Jäneskarust kõrgemale end.
