Umbes 15 aastat tagasi, kui N. Liidu impeeriumi kokkuvarisemisest oli juba esimesi märke, tuli tollase Kesktelevisiooni ekraanile dokumetaalfilm pealkirjaga „Ukraina näljahäda“. Jutt polnud siiski vaid pakaselisest 1933.a. talvest põhjustatud looduskatastroofist ja näljast omaaegses „Euroopa viljaaidas“, vaid autorid olid söandanud puudutada ülimat tabu — Ukraina rahva vastu toimepandud genotsiidi. Film oli groteskne ja judinaid tekitav. Ei oska arvata, kes ja kuidas oli säilitanud sellesse põimitud dokumetaalkaadreid, mille hirmutav tõepärasus ei saanud küll kedagi ükskõikseks jätta. Lisaks anti filmis sõna tunnistajatele ja neile, kes sellest stalinlikust tapamöllust olid imekombel eluga pääsenud. Film pälvis võimuesindajate poolt teravat kriitikat, kuid dzhinn oli juba pudelist välja lastud ja oma töö teinud ...
Selle filmi stseenid tulid elavalt silme ette, kui lugesin nimeka kolumnisti Eric Margolise sulest Toronto Sun’is (16.11) ilmunud kirjutist, mille avaldame refereeritud tõlkena. Autor avaldab julgelt mitmeid ilmselt ebapopulaarseid ja vastuolulisi seisukohti, kuid meile, eestlastele, on need hästi mõistetavad.
Margolis meenutab esmalt, et ta kirjutas juba viis aastat tagasi Ukraina unustatud holokaustist, millele järgnes shokeeriv e kirjade voog noortelt ameeriklastelt ja kanadalastelt. Nendest selgus, et noored põhja-ameeriklased ei teadnud midagi 1932—33.a. genotsiidist, mille käigus Stalini rezhiimi käsilased mõrvasid 7 miljonit inimest ja paigutasid kaks miljonit kontsentratsioonilaagritesse.
„Kuidas võib küll selline ajalooline amneesia nii paljusid tabada?“ imestab autor. Juudid ja armeenlased mäletavad ju hästi ja elavalt oma rahvale osaks saanud kannatusi ja need mõjutavad siiani nende igapäevast elu.
Kuid veerandi ukraina rahva vastu toimepandud hiiglaslik kuritegu on otsekui kadunud ajaloo musta auku.
Sinnasamasse näib olevat hajunud ka doni kasakate hävitamine 1920-ndatel; genotsiid volgasakslaste vastu 1941. aastal ning eestlaste, lätlaste ja leedulaste massiline hukkamine ja deporteerimine kontsentratsioonilaagritesse, kirjutab Margolis.
II maailmasõja lõpul viibis Stalini vangilaagrites 5,5 miljonit inimest, kellest 23% moodustasid ukrainlased ja 6% baltlased.
Vähestele on teada, et genotsiid tabas ka kaht miljonit N. Liidu territooriumil elanud islamiusulist (tshetsheenid, ingushid, krimmi tatarlased, tadzhikid, bashkiirid ja kasahhid).
Sellele nimistule võiks veel lisada mitmeid teisigi unustatud hirmutöid — vähemalt kahe miljoni saksa päritoluga idaeurooplase mõrvamise aastatel 1945—47, kellest suurema osa moodustasid naised ja lapsed; 15 miljoni saksa päritoluga isiku küüditamise ning kahe miljoni tütarlapse ja naise vägistamise.
Ja siiski seisab Ukraina nende monsterlike kuritegude hulgas oma numbritega esireas.
Stalin kuulutas ukraina rahva vastu välja sõja, saates oma komissarid Vjatsheslav Molotovi, Lazar Kaganovitshi ning NKVD ülema Genrihh Jagoda ukraina talupoegade vastupanu maha suruma ning sundkollektiviseerimist läbi viima.
Ukraina isoleeriti ülejäänud riigist; olemasolevad toiduvarud ja kariloomad konfiskeeriti. NKVD surma külvavad üksused hukkasid „parteivastaseid elemente“.
Kaganovitsh, keda on nimetatud N. Liidu Adolf Eichmanniks, polnud rahul hukatavate hulgaga ja kehtestas kindla kvoodi — tappa 10.000 inimest nädalas. Selle massimõrva käigus hukati ka 80% ukraina intelligentsist.
Käredal talvel 1932/33 hukkus päevas ca 25.000 ukrainlast kas nälja, külma või hukkamiste tagajärjel. Levis kannibalism. Nagu kirjutab ajaloolane Robert Conquest, kujutas Ukraina endast sel ajal tulevase Bergen-Belseni surmalaagri mammutversiooni.
Nõukogude propaganda varjas osavalt seitsme miljoni ukrainlase massimõrva (sh. 3 miljonit last) ja kahe miljoni küüditamist gulagidesse, kus enamus deporteerituid surid.
New York Times’i ajakirjanik Walter Duranty, Briti kirjanikud Sidney and Beatrice Webb ning Prantsuse peaminister Edouard Herriot reisisid Ukrainasse ja eitasid naastes igasuguseid teateid genotsiidist; nad aplodeerisid ka nõukogude agraar reformile. Need, kes julgesid midagi öelda käimasoleva genotsiidi kohta, tituleeriti „fashistlikeks agentideks“.
Ometi olid USA, Kanada ja Suurbritannia valitsused hästi teadlikud toimepandavatest inimsusevastastest kuritegudest, kuid eelistasid sulgeda oma silmad toimuvate jubeduste ees ning isegi takistasid humanitaarabi gruppide saatmist Ukrainasse.
Iroonilisel kombel tõstsid ainsana oma protestihäält nõukogude massimõrvade vastu omakasupüüdlikel ja küünilistel eesmärkidel Adolf Hitler ja Benito Mussolini. Põhjuseks oli asjaolu, et Kaganovitsh, Jagoda jt. NKVD kõrgemad ametnikud olid juudi rahvusest. Hitleri absurdne väide, et kommunism oli juudi kliki kätetöö kristliku tsivilisatsiooni hävitamise eesmärgil, leidis Euroopas laialdast toetust.
II maailmasõja käigus said USA presidendist Franklin D. Rooseveltist ja Briti peaministrist Winston Churchillist Stalini liitlased, kuigi neile oli hästi teada, et viimase rezhiim oli mõrvanud vähemalt 30 miljonit inimest ammu enne seda, kui Hitler alustas juutide ja mustlaste hävitamist.
Ja ometi — kummalise ja valikulise printsiibi põhjal jäid massimõrvade toimepanekus süüdlasteks üksnes sakslased — kolm korda rohkem inimesi mõrvanud Stalin oli Roosevelti jaoks „onu Joe“.
Briti-USA allianss Staliniga on ka viimase partnerid teinud kaasosalisteks nendes mõrvades, kirjutab Margolis, kuna Roosevelt ja Churchill aitasid säilitada seda ajaloo kõige mõrvarlikumat rezhiimi, kellele nad andsid 1945.a. üle poole Euroopast. Liitlaste jaoks oli üksnes natsism kuritegelik; neil oli võimatu tunnistada oma kaasosalust massimõrvades.
Sõja järel üritasid paljud vasakpoolsed varjata toimepandud genotsiidi; Jean-Paul Sartre läks koguni nii kaugele, et eitas gulagide eksisteerimist.
Kusagil pole rohkem rõhutatud holokausti inimsusevastast ja kuritegelikku palet kui N. Liidus. See kujutas ju suurepärast katet nende endi poolt toimepandud genotsiidile.
Samas tumestanuks juutide vastu toimepandud genotsiidi erakordsust ja tähtsust teiste rezhiimide poolt sooritatud analoogilised kuriteod.
Kuid praegugi hoiavad meedia, Hollywood ja akadeemilised ringkonnad tähelepanu fookuses juudi holokausti ning ignoreerivad 70 aastat tagasi Ukrainas toimunut. Jahitakse ikka natsikurjategijaid ja mitte kommunistlikke mõrvareid. On säilinud ajaloolised fotod Ukraina genotsiidist ja Stalini gulagidest, kuid pealtnägijate ja tunnistajate hulk väheneb iga aastaga. Surnud aga teatavasti vaikivad. Venemaa pole kohtu ette toonud ühtki oma massimõrvarit, nagu Saksamaa seda tegi.
Enamus meist teab Adolf Adolf Eichmanni and Heinrich Himmleri kuritegudest; samuti ka Babi Yar’ist and Auschwitzist. Aga kes mäletab või teab midagi nõukogude massimõrvaritest Dzerzhinskist, Kaganovitshist, Jagodast, Jezhovist või Beriast? Kui Aleksander Solzhenitsõn poleks kirjutanud nõukogude surmalaagritest Magadanis, Vorkutas ja Kolõmas, siis vaevalt teaks täna nendest keegi midagi läänemaailmas.
Üksteise järel tulevad ekraanile filmid natside poolt toimepandud õudustest ajal, mil nõukogude ajastu kogu oma kuritegelikkusega hajub ajaloolisesse nostalgiasse.
Miljonite Stalini ohvrite hinged aga lausa karjuvad õigluse jaluleseadmise järele ... nende hulgas ka seitsme miljoni ukrainlase hinged 70 aastat hiljem.
(Ref. tõlge EP)
Seitse miljonit unustatud ohvrit (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ted Woloshyn kõneles sellel teemal paar / kolm nädalat tagasi tema CFRB 1010 hommikuses raadio saates.
Ta rääkis et on kampaania võtta ära Pulizer auhind New York Times ajakirjanikult, kes selle võitis, levitades vale Siberis juhtunust.
Ma pole rohkem sellest kuulnud. Ei tea mis tulemus oli.
Ta rääkis et on kampaania võtta ära Pulizer auhind New York Times ajakirjanikult, kes selle võitis, levitades vale Siberis juhtunust.
Ma pole rohkem sellest kuulnud. Ei tea mis tulemus oli.
Arvamus
TRENDING
