„ Need luhtunud rünnakud reedavad võimudele sõiduplaani al Qaida võrgustiku kokkurullimiseks. On täiesti võimatu, et üks terrorivõrk meelega kutsuks endale kaela sellise äparduse,“ kirjutab Washington Times'is juurdlev reporter Jack Kelly Londoni terroristide ebaõnnestunud pommiplahvatuste kohta 21. juulil.

Kelly lükkab niisiis ümber mõnede analüütikute teooria, et need neli lõhkekeha olid sihilikult laetud kahjutu lõhkeainega ja pidid londonlastele ainult näitama, et al-Qaida võrk on elus ja terve. Puhas lollus, ütleb Kelly, kuna seega avalikustanuks al-Qaida politseidetektiividele terve varasalve oma operatsiooni saladusi (WT, 25. juuli).

Londoni pommid on aga inspireerinud arvukaid kommentaatoreid pakkuma välja mitmesuguseid hüpoteese jätkuva terrorismiohu võimalikust edasiarengust. Vaadelgem järgnevalt, miks Iraagi terroristid ei saa käimasolevat sõda võita ja millistel tingimustel võiks võimalikuks pidada Iraagi vabastuskoalitsiooni võitu.

Esimesse gruppi kuuluvad Washingtoni nimeka uurimiskeskuse Heritage vanemteaduri James Carafano hinnangul neli nn „kaotus-stsenaariumi“; teise grupi moodustavad president Bushi uue turva-alase peanõustaja Stephen Hadley poolt identifitseeritud kolm „võidustsenaariumi“.

Carafano meenutab ajaloost, et üks neist vähestest kordadest, kus terroristid võitsid, oli Hiina kommunistide nn Pikk Marss (1934-35), kuid ainult tänu sellele, et nad organiseerusid ümber sõjaväeks ja vallutasid Hiina territooriumi. Võib lisada, et analoogiline areng toimus ju ka Venemaal pärast bolshevike võimuhaaramist ja terrori väljakuulutamist. Punaarmee vallutas suurema osa tsaaririigi territooriumist. Heritage’i ekspert leiab, et Iraagi mässulistel ei ole mingit shanssi moodustada armeed, mis suudaks lüüa USA ja Briti ühendatud maa-, mere- ja õhujõude.

Teiseks „kaotus-stsenaariumiks“ peab Carafano Alzheeria juhtumit, kus mässulised moodustasid poliitilise massiliikumise ja sundisid prantslased taanduma. Kuid iraagi mässulistel puudub massiliikumine ja ühendav poliitiline doktriin, nendib Carafano.

Kolmas stsenaarium on pärit Prantsuse revolutsiooni aastaist: kõik vastased lihtsalt ära tappa. See andis Pariisi terroristidele võidu kaheks aastaks (1792-93) ja varises siis kokku üldises korralageduses. Iraagi terroristid üritavad sama, kuid mõte, et nad suudaksid kõiki oma vastaseid, st Iraagi rahva enamust, maha tappa, tundub naeruväärne.

Viimaseks „kaotus-stsenaariumiks“ peab ameerika analüütik terroristide alistumist. Iraagi mässulised võidaksid ainult siis, kui nad ühineksid demokraatlikku Iraaki ülesehitavate jõududega. Kuid siis ei oleks nad enam terroristid, kirjutab Carafano Washington Times'is (WT, 24. juuli). Tema analüüsi keskseks mõtteks ongi, et terroristid peavad oma identsuse loovutama ja millekski teiseks muutuma, kui nad loodavad Iraagis võita. Ajalugu ei paku neile võitvat pretsedenti.

Kolm järgnevat stsenaariumi, mis peaksid andma võidu Iraagi vabastuskoalitsioonile (st USA-Briti-Iraagi ühendatud vägedele), on pärit Wall Street Journal'i artiklist, mille kirjutas president Stephen Hadley koostöös kodumaise turva-alase (homeland security) nõustaja Frances Fragos Townsendiga. Neid stsenaariume võib nimetada – nagu Hadley teebki – kolmeks „õppetunniks“ – kolmeks tehtud vigade ülestunnistuseks ja kinnituseks, et kui võita tahame, peame teisiti tegema (WSJ, 23. juuli).

Esimene õppetund on – teha puhas töö võitluse aluseks olevate ideede väljasorteerimisel. Iraagi sõda ei ole ususõda a la kunagised ristisõjad Pühal maal 1000 a. tagasi. See ei ole võitlus primitiivsete klientrezhiimide elushoidmiseks „stabiilsuse“ nimel. See ei ole ka võitlus ühegi riigi ega rahva ajalooliste õiguste eest. See on võitlus totalitarismi vastu.

Teine õppetund tuleneb esimesest: vaba Iraagi vastased terroristid ei ole mingil määral vähem kardetavad kui olid totalitarismi tuntuimad etalonid — Hitler ja Stalin. Kui me ei suuda Lähis-Ida terroriste võtta ühe verise maailmarevolutsiooni väljakuulutajatena, kelle eesmärgiks on luua uus ülemaailmne impeerium („kalifaat“), siis on meie võitlus Iraagis tühine.

Kolmandaks õppetunniks loeb Hadley tõdemust, et seda sõda ei võida mitte relvad üksi või ideed üksi, vaid mõlemad koos, nii nagu II maailmasõjas võideti demokaatiale tagasi Saksamaa – Lääne relvajõu ja Marshalli majandusabi koostööga.

Pole kahtlust, et need on pädevad õppetunnid. Et aga ükski neist areneks valja realistlikuks võidustsenaariumiks, nõuab USA valitsuselt senisest hulga jõulisemat panust esmajoones ideede võitluse ehk nn avaliku diplomaatia (public diplomacy) valdkonnas. Muuseas võib osutuda vajalikuks, et Bushi valitsus nt avalikult tauniks USA mineviku kuramaazhe Lähis-Ida tagurlike rezhiimidega nagu Saudi Araabia või Egiptus.

Kuid kes ütleb, et üks õppetund peab tingimata kerge olema?

Märkmed: