Sel kevadel Annabergi lossis
Ülestähendusi Eesti Kultuuripäevadest Peeter Sauteri sulest

Head asjad tulevad minuni tihti juhuslikult. Nii ka Annaberg. Pidin esitlema poes oma raamatut, aga Pino Jürka, kes pidi mu esitlusel toredaks intervjueerima, kohale ei tulnud. Tõin poest mõned õlled ja küpsised ja jagasin esitlusele tulnutele laiali. Küpsised neile, õlled mulle. Et oleks ajaviidet.
Ajaviidet oligi ja pärast tuli mu juurde naerev naine. Jutust kuulda, et pisut võõrapärase eesti keelega: “Tere, ma olen Eha. Äkki tahad tulla meie juurde Annabergi lossi. Meil on seal eestlaste kultuuripäevad. Juba mitukümmend aastat.”
“Aa, nojaa. Miks mitte.”
“Ainult seal sa ei tohi niimoodi laval õlut juua.”
“Aa, nojaa, ma ei tea siis.”
“See on loss Bonni lähedal. Kuulub tegelikult lätlastele.”
Mulle meenus hiljuti loetud Fowlesi romaan “Maag” ja kangastus, et sattun kohta, kus käivituvad maagilised ja müstilised sündmused, ma visiteerin teispoolsust ja saan pühendatud salateadmistesse. Täpselt nii läkski.
Samas unustasin ma kogu asja kogu aastaks.
Ja korraga leidsin end Annabergist.
Olin unustanud, millest pidin seal rääkima. Eha tuletas meelde: “Sa tahtsid rääkida saksa painetest eesti kirjanduses. Selle jaoks anti sulle raha. Aga siis sa tahtsid rääkida hoopis kirjaniku rikkusest ja vaesusest. Millest sa nüüd räägiksid?”
“Ma ei tea. Võib-olla eesti kirjanike kogukonnast. Kus on nagu igas peres varajagamist, armastust, reetmist, vaidlusi ja truudusi. Käske, keelde. Mul ilmub just sellest raamat. A kes teil seal veel ette astuvad?”
Kohe varsti ma seda kõike vanas, pisut kõpitsetud, aga meeldivalt mitteeuroremonditud Annabergi lossis nägingi. Ma ei läinud lossiaiast välja kolm ööpäeva. Oli tunne, nagu saksa geenid minu sees oleks jõudnud kodukanti. Kohati muutus asi hallutsinogeenseks, teadsin, et mu juures on siin maa sees ja nägin peeglist oma surma. Ilma naljata. Otsustasin asja võtta muretult ja avasin Kölni õlle Kölsch.
Järgnevalt passisin sisse Tiia Gehde loengu psühhoteraapiast, sest ajasin õlle radiaatorivõrele ümber, aga jätsin meelde refereeringu (mida mõistsin arvatavasti valesti), et kriisist või šokist väljumiseks tuleb füüsiliselt teha midagi motoorset ning monotoonset ja samal ajal oma kriis uuesti läbi võtta ja ette kanda (tuttav mulle, kirjutasin ennast oma poja surmast välja monotoonselt klahve klõbistades).
Ei passinud sisse Piret Jaaksi näitemängu “Öökuninganna”, mille algul vaatas lavastaja Helen Rekkor mulle silma ja ütles: “Peeter, sa ei lähe etenduse ajal külmutuskapist õlut võtma.”
Ma siis ei läinud. Külmutuskapp oli lavaruumis. Poleks julgenudki.
Liina Tennosaar viskas pinsil primadonnat tehes siukse rolli, mida ma pole teatris ammu näinud. Iga lavahetk eluga täidetud. Ehk oli Annabergi maagia ka teda käivitanud.
Sain esimest korda laval kaeda ja kuulda Mari Kalkuni kandlepassaaže ja kodukohalaule.
Jüri Reinvere pajatas pikalt oma randevuudest Ingmar Bergmani ja Käbi Lareteiga (aga seda kuulete peagi Ööülikoolist).
Ja korraga avastasin, et pean midagi rääkima pärast Reinvere pooleteisetunnist detailitihedat pajatust maailmakuulsuste õukonnas ja leidsin, et mul pole midagi rääkida. Pealegi oli õhtusöök tulekul.
Panin Manfredi filmi “Vaeste kirjanike maja” peale ja avasin uue õlle.
Järgmisel päeval kuulsin Andres Marandilt, et kes Eviani pudelivett joob, on naive (tagurpidi Evian) ja et vesi on tihti olnud võtmeküsimuseks ajalooliste kataklüsmide sõlmpunktides (et kes kelle jõed ja kraanid kinni keerab ja põllusaagi nullib).
Ja sain mõttes vaielda Maive Rutega, kes maalis netiajastust paraja mooloki, kus tööturul inimene robotile alla jääb – et meil on mõttetu robotitega konkureerida nende võitlusväljal. Minust head robotit ei tuleks. Aga katsugu robotid kopeerida minu isikupäraseid lollusi ja vigu, millel põhineb looming. Oma käelised ja intellektioskused võime tööturul robotitega kembeldes üle aia visata ja mis siis jääb? Naistel ilu ja meestel rumalus. Nende abil tulebki vist järgnev elu mööda saata.
Üle kõige meeldis mulle aega surnuks lüüa luksemburgi keelt lobisevate lapsetükkidega, kes tekitasid ümberringi vohavate puutüvekiistakute peale torte õitest ja marjadest. Küsisin, mis tordid need on? Pulmatort, sünnipäevatort ja veel õige mitut sorti torte.
Meelitasin paheliselt lapsi, et viime puutordid söögisaali valgete linadega kaetud laudadele. Viisimegi. Mõtlesin, kas tekib pisuke pahandus. Ei tulnud. Sinna need tordid jäidki. Kuigi ma olin lubanud, et koristame enese järelt ära.
Teagi, kes kõik sel kevadel Annabergis Eesti asja ajasid. Ma trehvasin inimesi Barcelonast, Iirimaalt, Luksemburgist, Kölnist ja Tartust.
Ja nüüd küsin lavastaja Helenilt: “Millise kogemuse sina said oma “Öökuninganna” lavastust Annabergi lossi saali sättides? Mida õppisid? Kas teeksid järgmisel korral miskit teisiti?”
Helen Rekkor: “Annabergi suursuguse ja poolräsitudud segailmega saal omandas pärast lossist mööbli ja potitaimede kokku tassimist üllatavalt hubase ja koduse atmosfääri, millesse püstol-esinemist sooritanud valguskunstnik Karl Marken lõi piiratud vahendite kiuste (5 prožektorit) maalilise valgusmaastiku.
Näidendit tuli mõne lause jagu kärpida, et see sobituks Annbergi lossi oludesse (originaaltekstis on purskav köögikraan, mida ei olnud saali selleks konkreetseks korraks lihtsalt installeerida ei mõistlik ega võimalik), ning mõned misanstseenid veidi ümber nuputada. Lavastus on paljus kohaspetsiifiline – Eesti oludes saab lavastust mängida ilmselt vaid Karlova teatris. Kuid Annabergi lossi saali mitmed kriteeriumid klappisid kodusaaliga, nii et tundus võimalik lavastus sinna üle viia, kogemata liiga palju kaotusi.
Kui küsid, mida teeksin järgmine kord teistmoodi – ma ei teeks absoluutselt midagi teismoodi. Vastuvõetud otsused olid head otsused, näitlejad kohanesid kiirelt oludega ning etendus läks väga hästi. Endine ooperilaulja Elli Piret Jaaksi näidendis “Öökuninganna” on juba paberil tore ja mitmeplaaniline roll, kuid Elli Liina Tennosaare esitluses on minu meelest imeline karakter, kellele on lihtne kaasa elada, sest Liina sarm ja vägi selles rollis ei saa mitte kuidagi külmaks jätta. Tagasiside publikult oli ääretult soe ja emotsionaalne.”
Peeter Sauter

Märkmed: