Möödunud on 20 aastat Eesti Kongressi esimesest istungjärgust Estonia kontserdisaalis 11. ja 12. märtsil 1990. Eesti Kongressi valimised toimusid sama aasta vabariigi aastapäeval.
Kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongress põimisid rahva iseseisvustahte kokku õigusliku järjepidevuse ideega. Eesti Kongress oli vabade valimiste tulemusena kokku tulnud parlamentaarne kogu, mitte lihtsalt üks rahvaliikumine paljude teiste seas.
Arusaamine, et Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt oli ebaseaduslik ning vägivaldne liitmine ei kaotanud riiki õiguslikult, elas edasi Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi valitsuse ja kõigi eksiilvalitsuste kaudu.
Elas ka seeläbi, et vaba läänemaailm ei tunnustanud Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Ent tähelepanu väärivaim on asjaolu, et see mõte elas edasi Eesti Vabariigi kodanikes.
Mõte, et Eesti Vabariigi taastamise õigus on nimelt tema kodanikel, on poliitikas harvaesinevalt selge, sirgjooneline, loogiline. Sellele selgusele on ehitatud praegune Eesti Vabariik. Selle üle on põhjust rõõmu tunda.
Üleskutse kodanike üldiseks registreerumiseks ja vabadeks valimisteks Eesti kodanike esinduskogusse oli vaid aasta varem välja kuulutatud. Algatajatel ei olnud ei raha ega ka ligipääsu massimeediale. Sellest hoolimata lõid innukad inimesed üle maa kohalikke Eesti Kodanike Komiteesid.
Kõigest aastaga registreerus Eesti kodanikuna ligi 800 000 inimest (koos lastega) ja Eesti kodakondsuse taotlejana rohkem kui 60 000 inimest. Eesti Kongressi käis valimas 557 613 Eesti kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat.
Viimane on tähelepanuväärne fakt, mis näitab vägagi selgelt, et juba kodanike komiteede liikumise alguses ulatati lahkelt käsi kõigile Eesti elanikele, kes olid nõus Eesti Vabariigi taastamisega õigusliku järjepidevuse alusel. On põhjust olla tänulik kõigile osalejatele.
Homses Postimehe lisas Arvamus ja Kultuur (AK) kirjutab Trivimi Velliste lähemalt, kuidas tekkis idee koostada Eesti Vabariigi kodanike register ja valida Eesti Kongress.
Vikerraadio kodulehel on järelkuulatavad kolm väga huvitavat Eesti Kongressile pühendatud raadiosaadet «Reporteritund», mis kõlasid eetris 8., 9. ja 10. märtsil. Kümme aastat tagasi ilmus Eve Pärnaste toimetatud koguteos «Eesti Kongress. Siis ja praegu».
Lõpetuseks jääb üle ühineda Trivimi Velliste sooviga, et ka akadeemilised ajaloolased hakkaksid toonaseid sündmusi uurima. Mõistagi ilma viha ja eelistusteta, nagu soovitas Tacitus.
Selge mõttega Eesti kodanikud PM (1)
Kuumad uudised | 12 Mar 2010 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
1943. aasta 20. oktoobril toimus Uluotsa ja Kanti kohtumine Eesti kindralkomissar Litzmanni ja prints zu Hohenlohe´ga, kus arutati von Ribbentropi ettepanekut luua EW - aegsetest ühiskonna, kultuuri ja usutegelastest rahvuskomitee, mis oleks täiendav instituut Eesti Direktoraadi juhi Erster Landesdirektor dr. Mäe direktooriumi abistamiseks. Vabatahtlik mobilisatsioon Saksa sõjaväkke oli läbi kukkunud.
Järgmisel päeval kutsus Uluots Tallinnas, Müürivahe tn 16 kokku endise EW poliitikud, kiriku -, kultuuri - ja majandusringkondade esindajad.
Leiti, et eesti mehe õige koht on nüüd Saksa vägedes.
1944. aasta veebruari esimestel päevadel toimus sarnane kohtumine veel Otto Tiefi korteris.
7. veebruaril andis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ülem SS - Obersturmbannführer Baatz loa Uluotsale raadioesinemiseks. Esinemine toimus intervjuu vormis, milles Uluots toetas sundmobilisatsiooni läbiviimist.
1944. aasta 14. veebruaril loodi aadressil Pärnu mnt. 23 Eesti Rahvuskomitee ja Uluotsast sai sisuliselt dr. Mäe asetäitja.
Kuna läbi Uluotsa seostatakse EW järjepidevust, siis võib öelda, et Eesti astus II maailmasõtta Saksa poolel 1944. aasta veebruaris. Selleks ajaks oli Itaalia juba sõjast loobunud.
Rahvuskomitees oli kaks rivaalitsevat tiiba. Ühe moodustasid president Pätsi aegsed vanemad poliitikud Uluots, Kant, Tief, Klesment jt, teise moodustasid Tõnissoni pooldajad eesotsas viimase endise sekretäri Ernst Kulliga. Oldi Inglise orientatsiooniga ja sundmobilisatsiooni vastu. Peagi nad arreteeriti SD poolt.
Uluots nõudis oma rühmitusele kolme kohta dr. Mäe omavalitsuses - Mäe, Angeluse ja Öpiku oma. Pärast konsulteerimist von Ribbentropiga kindralkomissar Litzmann siiski keeldus.
Järgmisel päeval kutsus Uluots Tallinnas, Müürivahe tn 16 kokku endise EW poliitikud, kiriku -, kultuuri - ja majandusringkondade esindajad.
Leiti, et eesti mehe õige koht on nüüd Saksa vägedes.
1944. aasta veebruari esimestel päevadel toimus sarnane kohtumine veel Otto Tiefi korteris.
7. veebruaril andis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ülem SS - Obersturmbannführer Baatz loa Uluotsale raadioesinemiseks. Esinemine toimus intervjuu vormis, milles Uluots toetas sundmobilisatsiooni läbiviimist.
1944. aasta 14. veebruaril loodi aadressil Pärnu mnt. 23 Eesti Rahvuskomitee ja Uluotsast sai sisuliselt dr. Mäe asetäitja.
Kuna läbi Uluotsa seostatakse EW järjepidevust, siis võib öelda, et Eesti astus II maailmasõtta Saksa poolel 1944. aasta veebruaris. Selleks ajaks oli Itaalia juba sõjast loobunud.
Rahvuskomitees oli kaks rivaalitsevat tiiba. Ühe moodustasid president Pätsi aegsed vanemad poliitikud Uluots, Kant, Tief, Klesment jt, teise moodustasid Tõnissoni pooldajad eesotsas viimase endise sekretäri Ernst Kulliga. Oldi Inglise orientatsiooniga ja sundmobilisatsiooni vastu. Peagi nad arreteeriti SD poolt.
Uluots nõudis oma rühmitusele kolme kohta dr. Mäe omavalitsuses - Mäe, Angeluse ja Öpiku oma. Pärast konsulteerimist von Ribbentropiga kindralkomissar Litzmann siiski keeldus.
Kuumad uudised
TRENDING
