Just sellise hulljulge reisi on võtnud ette kaks Tallinnas elavat noort inimest: Liina Guiter (27) ja Paul Aguraiuja (26), kelle unistuseks on teha ümbermaailmareis, mis ei oleks vaid oma lõbuks: fotograafidena teevad nad igal pool pilte ja plaanis on reisi lõppedes anda välja raamat.
Maailmareisi idee tekkis noortel möödunud suvel, kui nad suveks ostetud Moskvitshiga mööda Eestit rändasid. Hiiumaal olles arutasid nad, et kunagi, kui igapäevaelust ja tööst tüdimus saab, võiks ümbermaailmareisile minna. Ja peaaegu üheaegselt tuli neil mõte: miks seda aega oodata, äkki läheks juba nüüd?
Esimese aasta reisiplaan: jõuda Tshiilisse
Ettevalmistused algasid maailmakaardi ostmise ja marsruudi läbimõtlemisega. Uuriti põhjalikult kõikide riikide kohta: kuhu on vaja sissesõiduviisat, kus on ohtlik, kuhu ei tasu minna… Sügise-talve jooksul sai esimese aasta reisiplaan paika — aasta lõpuks on kavas jõuda Tshiilisse. Liina ja Paul üürisid välja oma Tallinna kesklinnas asuva korteri ja 3. veebruaril algas reis.
Kõigepealt sõideti lennukiga Põhja-Soome Saariselkä’sse, mis asub 200 km polaarjoonest põhja pool. Kõige krõbedam külm, mis seal kogeti, oli -27 kraadi. Seal veetsid noored nädala suusatades. Edasi viis teeekond Põhja-Norrasse, kust lennati Oslosse; sealt Londoni kaudu Montreali. Seal olid rändurid paar päeva ning sõitsid seejärel bussiga Torontosse, kus elab Liina ema Anne. Torontos veetsid noored ühtekokku 6 nädalat ja startisid märtsikuu lõpus Buffalosse, et sõita rongiga läbi Ameerika Ühendriikide San Franciscosse. Liina pole seal varem käinud, küll aga Paul, kes viibis seal 16aastasena kolm kuud noorkotkana.
San Franciscost jätkus reis Mehhikosse (kus nad selle artikli ilmumise ajal viibivadki), seal rännatakse läbi riigi läänest itta. Noortel on käsil ka hispaania keele õppimine. Edasi reisitakse läbi Kesk- ja Lõuna-Ameerika kuni Tshiilini. Kui rahakott lubab, sõidetakse jõuludeks koju puhkusele, aga võibolla ka mitte. Järgmise aasta plaanis on Austraalia, Okeaania ja Kaug-Ida.
Eesmärgiks koostada ühe generatsiooni loomeinimeste koondportree
Nagu loo alguses öeldud, pole Liina ja Pauli eesmärk lihtsalt niisama lõbu pärast reisida, vaid nad seadsid omale kindla sihi: see on tööreis. Kavas on välja anda fotoraamat, mis annab läbilõike ühe põlvkonna loomeinimestest. Igas riigis kohtuvad nad selleks ühe oma generatsiooni esindajaga, kes pole veel saavutanud suurt kuulsust, aga pole ka päris algaja. Olgu nendeks loomeinimesteks siis kunstnikud, näitlejad, muusikud vmt. Liina teeb fotod, Paul intervjuud ja nii sünnib portreelugu — kuidas kujuneb loomeinimese elu erinevates riikides, mida ta peab oma tunnustuse saavutamiseks tegema, kuidas suhtub ühiskond temasse kui kunstnikusse jne. Torontos kohtusid Liina ja Paul noore näitleja Sarah Casselmanniga, kes sai peaosa Atom Egoyani uues filmis.
Raamat tuleb ingliskeelne; kus riigis see välja antakse, pole veel teada. Noored loodavad, et selle müük aitab neil reisiraha tagasi teenida. Ja kindlasti kirjastatakse see ka eesti keeles.
Raamatu väljaandmise kõrval tahavad Liina ja Paul saada ka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograafideks reklaami ja moe alal — sellega nad tegelevad ka Eestis. Neile meeldib pildistada just inimesi, mitte loodust.
Reisi praktilisest küljest
Reisivad Liina ja Paul kõikjal ühistranspordiga, auto üürimist pole plaanis. Nii kohtub rohkemate inimestega, saab suhelda ja on huvitavam. Ööbitakse üldjuhul hostel’ites — nad on uurinud, et Lõuna- ja Kesk-Ameerikas on need vägagi soodsa hinnaga ja toad on korralikud kahekohalised. Võimalik, et nad kasutavad ka World Hospitality Club’i teenuseid, kus vastava internetilehekülje kaudu pakuvad kohalikud elanikud — kes isegi reisihuvilised — oma abi linnade külastajatele, seega aitavad rännumehed teisi rännumehi. Süüakse kõikjal heameelega kohalikku toitu. Muide, Paul on viibinud mõni aeg tagasi töö tõttu viis nädalat Indias ja sealsed positiivsed kogemused andsid talle julgust pikale reisile minna.
Ilmselt nõuab vägagi tarka planeerimist, mida sellisele erakordsele reisile kaasa võtta ja mida jätta. Liinal ja Paulil on ühtekokku kaasas vaid kahe seljakoti jagu kraami, kusjuures ühe neist võtavad enda alla fotoasjad. Niisiis tulid kõik muud asjad mahutada teise kotti. Aga nad on kõik hoolega läbi mõelnud — näiteks ei võeta alates soojadesse maadesse rändamisest kaasa talveriideid, vaid need saadetakse pakiga Eestisse tagasi. Kohapealt saab kõikjal osta T-särke, ka on hostel’ites olemas pesupesemise võimalus.
Reisi turvalisuse osas arvavad optimistlikud noored, et vaevalt keegi nii kergekäeliselt röövima tuleb — kui oled ise viisakas ja suhtud austusega kohalikesse, küllap vastatakse samaga. Loomulikult valivad nad paiku, mis on ohutumad.
Liina ja Paul pole täpselt paika pannud, kui pikaks see reis võib kujuneda. Laias laastus ehk 3—4 aastat. Eesmärgiks on läbi rännata 100 riiki. Algul mõeldi veeta igas riigis kaks nädalat, aga see aeg võib olla lühem või pikem — näiteks kui neile pakutakse kuskil tööd fotograafidena, võivad nad seda teha. Samuti on neil Eestis kliendid, kellega ollakse kontaktis.
Hästi on läbi kaalutud ka ümbermaailmareisi majanduslik pool. Neil on igakuised regulaarsed sissetulekud: üürnik korteris, kliendid; samuti kirjutavad nad iga nädal Postimehele oma blogisse ühe artikli koos pildiga. Rahahunnikut nad kaasas ei kanna — tänapäeval on kõikjal kaardimaksevõimalused. Ja igaks juhuks sõlmisid noored ka pangaga lepingu vajaduse korral krediidi saamiseks.
Mingit eelarvet ei oska nad umbkaudseltki öelda — kõikjal otsitakse kõige odavamaid võimalusi. Ja kui tõesti raha otsa saab, on ju alati võimalus koju tagasi pöörduda; mingit sponsorit, kelle ees oleks kohustusi, neil oma raamatu jaoks pole.
Terveks aastaks on neil ostetud tervisekindlustus, nii et vajaduse korral võivad nad igas riigis arsti juurde minna.
Lähedaste meelest igati OK
Nagu kinnitavad Liina ja Paul, on nende vanemad ja lähedased igati rõõmsad, et neil on selline huvitav plaan. Ümbermaailmareisil on käinud ka Pauli tädi.
Nüüd natuke Paulist ja Liinast lähemalt.
Paul on sündinud-kasvanud Tallinnas, õppis ülikoolis filmioperaatoriks, töötas mitu aastat filmi- ja reklaamiprodutsendina, tegi reklaamfilme ja telereklaame ja tegutses ka rezhissöörina. Tüdines, vahetas eriala, hakkas ajakirja toimetajaks.
Liina on samuti sündinud ja kasvanud Tallinnas, vahepeal elas 9 aastat Torontos, õppis Toronto Ülikoolis biokeemiat ja läks selle lõpetamise järel Eestisse. Töötas reklaamiagentuuris projektijuhina ning aasta tagasi lõid nad koos Pauliga oma fotograafiafirma. Nad on teinud palju huvitavaid töid: moe- ja arhitektuurifotosid ning reportaazhe. Koos on nad olnud kolm aastat.
Kes on huvitatud Liina ja Pauli reisiteekonna jälgimisest, saab neile kaasa elada blogi vahendusel: blog.postimees.ee/seiklejad
