JUHAN LIIV. OLEKSIN MA LUULETAJA.
Koostanud Karl Muru. Kujundus Mall Nukke, kasutatud Ernst Kollomi puugravüüri. Kirjastus Tänapäev, 120 lk, 2005.
Siin on raamat, mis ei tohiks puududa ühegi eestlase raamaturiiulilt. See pisikene imekena luulekogu sisaldab klassiku tippteoseid 19. ja 20. sajandi vahetuselt.
Liivi luule on oma loomult ju lihtne, aga ometi (!) väga sügav. Liiv laulab kodust ja maast ja armastusest ja isamaast. Ja laulab tasemel, mida vast kellelgi pole õnnestunud ületada. Ja Liiv oli prohvet. Luuletuses „Kas näitad?“ kuulutab ta:
Ei! Ükskord vaba olla
on iga rahva soov;
ja see aeg võib küll tulla,
ei keela ükski hoov!
...
Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord — kui terve mõte —,
ükskord on Eesti riik!
Ja prohvetlikult tänapäevased on ka read luuletuses „Kas olete näinud“?
Kas olete näinud laeva, mis mastita?
Kas olete näinud laeva, mis tüürita?
Vapraid mehi kas näinud ta pääl,
teate, mis tegivad südamed sääl?
Kas olete näinud, mis nendel on
südames,
kui meri käib keeru, ja sadam silma ees?
Ja sisse ei saa!
Aga see pole lootusetu pessimism. Kui meie maa ja rahvas ikka tõesti tahab ning isamaa eest — veri küünte all — tööle asub, siis see RAHVA OMA EESTI RIIK ühel päeval ka tuleb.
Selle suve lugemislaualt II
Kultuur
TRENDING
