Sakslased sillas: Semper ja Ojasoo tegid Hamburgis võimsa lavastuse7
2. mai 2015 15:26
Tervik artikkel, fotode ja helitaustaga siit: http://kultuur.postimees.ee/31...
Pea neli minutit kestnud aplaus ja tunnustavad huilged kinnitasid, et Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus «See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud» («Die Stunde da wir nichts voneinander wussten») õnnestus. Õigemini mitte lihtsalt ei õnnestunud, vaid eestlaste lavastus Saksamaa ühes olulisemas teatris, Hamburgis asuv Thalia teatris, oli tõeline triumf.
«Aitäh, me vajasime seda,» tänas pärast esietendust Ene-Liis Semperit lavastuses mitte osalenud Thalia teatri näitleja. Etenduse järelpoel veerand tundi Ene-Liis Semperi kõrval seistes kuulsin siiraid tänuavaldusi mitmeid kordi.
Vaimustavaid kommentaare sain vastuseks ka etenduse lõpus publikult muljeid paludes. Näiteks umbes kolmekümnene Julia ütles, et tegemist on ühe parima lavastusega, mida ta viimasel ajal näinud on. «Eriti meeldis koori kasutamine, et lauljad olid asetatud publiku sekka istuma.»
Marie, umbes viiekümnene, aga nentis, et tegemist oli korraga nii naljaka kui ka tõsise lavastusega. «Huvitav ja mõtlema panev lavastus. Mulle meeldis,» sõnas Marie. Tema kaaslane Peter tunnistas, et elamus on alles liiga värske, et seda sõnadesse vormida. «Siin oli nii palju lugusid, väga raske on öelda, mis kõige rohkem meeldis. See oli tegelikult suurepärane. Terviklik töö,» lisas Peter.
Handke tekstis on mainitud 455 tegelast, kui palju tegelasi lavastuses näeb, seda ei oska Semper-Ojasoo täpselt öelda. Sest tegelaste asemel peavad nemad ja ka lavastuse tehniline personal arvet lavale sisenemiste üle ning sisenemisi on lavastuses umbes 600. Kusjuures mitmetel sisenemistel tuleb lavale rohkem kui üks näitelaja.
Eestlaste lavastus Thalia teatris – lisaks Semperile ja Ojasoole vastustas tegelaste liikumise eest koreograaf Jüri Nael ning lavastuses mängib ka näitleja Jaak Prints – on sõnadeta kirjeldus Euroopa tänasest poliitilisest ja demograafilisest olukorrast.
Vaataja istub saalis nagu tänavakohvikus – laval tormavad, jalutavad, jooksevad, seisavad, kõnnivad, suudlevad, komistavad jne algselt juhuslikena näivad inimesed. Need inimesed on väga erinevad, kuid me oleme kõiki neid kohanud – kontorikostüümis projektijuhid ja kontoritibid, maratonijooksjad, armunud, turistid Aasiast, rulluiskudega taskuvaras, Tondi jaama prükkar, kõnniraamiga vanaproua jne.
Vaatamata sellele, et neil kõigil on aega laval maksimaalselt minut-kaks, jätavad nad vaataja mällu jälje, millest etenduse lõpus moodustab muster ja teadmine, et me oleme ajaloolise hetke tunnistajad, meie harjuspärane maailm on muutumas. Kas halvemuse või paremuse suunas, seda lavalt välja ei öelda. Tegelikult midagi ei öelda, publikule näidatakse elavate piltide galeriid, elavaid installatsioone.
Lavastuses mängib kakskümmend näitlejad, kümme mitte-kutselist näitlejat ning lisaks teeb lavastuses kaasa ka kahekümnest lauljast koor. Lava taga aitab lavastuse õnnestumisele kaasa veel kümme kostümeerijat, kuus grimeerijat, neli rekvisiitorit ning lava-, helimehed ning valgustajad.
Thalia teatris on Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust sel hooajal võimalik vaadata veel 3. mail ja juunikuus, sest vahepeal käiakse ringreisil. Maikuus antakse etendusi Saksamaal Ruhrfestspiele festivalil ning siis ka Viinis, kus esinetakse mainekal Wiener Festwoheni festivalil.
«See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud» pole Ene-Liis Semperile ja Tiit Ojsoole esimene töö Thalia teatris. 2012. aastal esietendus nende käe all Makarenko «Pedagoogiline poeem», mis kandis lavastusena pealkirja «Fuck your ego!». Aasta hiljem jõudis publikuni Andrei Ivanovi romaani «Hanumani teekond Lollandile» dramatiseering. Mõlemad lavastused etendusid Thalia eksperimentaalsemate lavastustele mõeldud väikses majas. 30. aprillil esietendunud «See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud» mängitakse aga Thalia teatri peamaja suures saalis, kus on tuhat kohta.