Ameerika Ühendriikide New Yorgi senaatori, demokraat Charles E. Schumer’i sulest ilmus 3. juuni The Wall Street Journal’is (WSJ) arvamusartikkel pealkirjaga “Russia Can Be Part of the Answer on Iran“, milles ta sisuliselt pakub Ida-Euroopat vahetuskaubana Venemaale, kui viimane liituks Iraani-vastase boikotiga.

Schumer on veendunud, et Iraani sunniks tuumaambitsioonidest loobuma üksnes rahvusvaheline majandusblokaad, mis oleks aga tõhus ainult siis, kui ka Moskva sellega liituks. Senaator kutsub samas loobuma raketikilbi osade paigutamisest Ida-Euroopasse.

Schumeri arvates oleks vahetuskaup (s.o. Ida-Euroopa) sedavõrd ahvatlev ja magus pakkumine, millest Kreml ei suuda ära öelda.

Schumeri ettepanek

Schumeri pakkumine on tegelikult kolmetahuline: Venemaa ajaloolise rolli tunnustamine Kaspia mere regioonis; maksta Venemaale kompensatsiooni tulude ulatuses, mille viimane Iraaniga peetava kaubavahetuse pealt aastas kaotab (2-3 miljardit dollarit); loobumine raketikilbi rajamisest Poola, Rumeenia ja Tshehhi aladele. Senaatori hinnangul pole nendel raketikilbi osadel erilist tähtsust, kuna oht on tema meelest ebamäärane ja pealegi olevat raketirõrje süsteemi rajamine ilma Moskvaga kooskõlastamata suur viga. Schumer kirjutab, et kõnealused raketikilbi osad tugevdavad NATO ja Ida-Euroopa sidemeid, kuna ülalmainitud riikidesse paigutataks sel juhul reaalsed relvad, mis „irvitaksid Putini unistuse üle suure Venemaa hegemoonia reaalseks taastamiseks Ida-Euroopas“.
Aga mis siis sellest! Siit võib välja lugeda hämmastava seisukoha, et demokraatliku riigi senaator soovib näha uue raudse kardina langemist ja Moskva võimu taastumist Ida-Euroopa riikides.

Kuna kõnealuses kirjutises on rõhutatud Venemaa suurust (greatness), siis küsitakse 4. juuni New York Sun’i juhtkirjas, milles viimane õieti väljendub: kas Kremli julmas arveteõiendamises teisitimõtlejatega; nende inimeste külmaverelises tapmises, kes üritasid pageda Ida-Saksamaalt üle müüri läände või juutide aastakümneid kestnud tagakiusus Venemaal?

Karuteene Barack Obamale

Ida-Euroopas, aga ka Põhja-Ameerika Ida-Euroopa riikide diplomaatilistes ringkondades ja etnilistes kogukondades puhkes Schumeri artikli ilmumise järel poliitiline torm, mis on paisumas orkaaniks. Nii kutsus Ühendatud Balti Ameerika Rahvuskomitee kõiki baltlasi kirjalikult avaldama oma vastuseisu senaator Schumeri avaldusele. Kuid rahulolematust ei väljendanud mitte ainult idaeurooplased, vaid ka ameeriklased. Paljud neist leiavad, et demokraate, kelle üks mõjukam esindaja Schumer kahtlemata on, ei saa just selliste seisukohtade tõttu lubada riigi välispoliitika tüüri juurde.

Tegelikult osutas senaator Charles Schumer selle artikliga karuteene oma kolleegile, demokraatide presidendikandidaadile senaator Barack Obamale. Meenutagem, et viimane on oma eelvalimiste kampaania käigus öelnud, et temagi istuks läbirääkimiste laua taha kurjuse telje kolmiku –Iraani, Põhja-Korea ja Süüria – riigijuhtidega. See seisukoht on pälvinud valijate seas kriitikat ja arusaamatust. Kas Schumer püüdis oma kirjutisega Obama sõnumit võimendada?

Jalta mõttelaad elab edasi?

Internetiportaalides on viimastel päevadel pärjatud Schumerit „Neville Chamberlaini auhinna laureaadi“ tiitliga. (Chamberlain oli Briti peaminister II maailmasõja eel, kes koos Prantsusmaa presidendi Edouard Daladier'ga ajas Hitleri-Saksamaa rahustamise poliitikat. Selle tulemuseks olid 1938. a Müncheni kokkulepped, millega teatavasti loovutati osa Tshehhoslovakkiast Saksamaale.) Tema ettepanekuid võrreldakse ka Jalta kokkulepetega, millega 1945. a lääneriikide juhid Ida-Euroopa Stalinile loovutasid.

Vahur Koorits küsib 10. juuni Postimehes ilmunud intrigeeriva pealkirjaga arvamusartiklis „Lollidest ja veel lollimatest“: „Ja mida saaks USA selle kõige eest vastu – kõigest Venemaa kaheldava usaldusväärsusega koostöö peatamaks tuumaprogrammi, millega Iraan suudab piisava tahtmise korral [hiinlaste abiga – toim.] niikuinii edasi minna.“ Ülejäänud maailm kahtleb ka Iraani-vastase blokaadi efektiivsuses, sest isamiriik on siiani ÜRO sanktsioonidele vilistanud, mistõttu Iisrael kaalub juba sõjalist rünnakut Iraani vastu. Seega ei näi Venemaa ühinemisel Iraani-vastase blokaadiga sisulist tähtsust olevat.

Eesti Riigikogu liige Marko Mihkelson hoiatab, et USA demokraatide seas püsib elus Jalta mõttelaad. Tema hinnangul kinnitab Schumeri artikkel üha rohkem Lääne vasakpoolses poliitvoolus levivat suhtumist: Ida-Euroopa julgeolek on vähem tähtis kui Venemaa taktikaline kaasamine näiteks Iraani kontekstis. „Schumeri „mõttelend“ näitab taas, kui elujõuline on ikkagi Jalta mõttelaad, mis peaks nüüdseks olema ju igaveseks minevik,“ kirjutab Mihkelson oma blogis.

Huvitav oleks teada, kas Schumeri artikkel oli ajendatud populistlikest taotlustest; oli see tellimustöö või lihtsalt poliitilisest lühinägelikkusest tingitud ämbrisse astumine, mille kolin jääb veel kauaks kaikuma?

Märkmed: