Oli aasta 1994

Tulin just suvepuhkuselt ja alustasin tööd uues kohas — reisibüroos Pikal tänaval. Nii huvitav oli hommikuti minna läbi vanalinna, näha ruttavaid inimesi. Vaatasin uudistava pilguga vanu hooneid. Meeldis mööduda Malemajast, kordatehtud kangialustest, mõnest poekesest, baarist. Sisenesin vanasse majja, kus asus büroo kõrgete akende ja lagedega.

Reisibüroo omanikke, oma kunagisi ülikoolikaaslasi, kohtasin juhuslikult ühel üritusel. Juttu ajades tihkasin mainida ka oma tööotsinguist. Vedas! Otsustasingi oma lasteaedniku ametiga lõpetada ja sukelduda äri- ja reisindusmaailma. Mulle oligi pööret vaja, et eluga kaasa minna, kohtuda uute ja huvitavate inimestega. Reisimine oli pead tõstmas, kes maigu suhu sai, ihkas jälle hingata võõramaist hõngu. Reisimine oli popp. Uhke oli teatada, et ma lähen Rootsi, Kanaari saartele või Lapimaale suusatama.
Reisibüroos töötamine oli väga prestiizhne, klass omaette. Eks minagi lootsin, et töötan kõvasti, mind märgatakse ja ma saan soodus- või isegi preemiareisi kuhugi kaugele.

Kuna firmal ei olnud piletite broneerimisprogrammi, siis toimus tellimine telefoni teel. Mina kirjutasin kliendile lõpuks pileti välja. Nii istusid kliendid tihti mu ees teisel pool lauda ja ootasid oma piletit.
Mäletan, et ruumi sisenesid vanemad daamid, kes olid elevil oma otsusest reisida esimest korda välismaale. Just oli soodusmüügil reis Estline'i parvlaevaga Rootsi. Kirjutasin neile piletid välja, soovides daamidele head reisi.

Elasin sel ajal Mustamäel. Hommikut alustasin kohvi ja võileivaga; siis raadio lahti ja uudised. Seekord oli tuttav ja soliidne hääl väga, väga tõsine ja ülimalt kurb. Sõnum tuli presidendilt: „Armas Eesti rahvas, ma pean teile sügava kurbusega teatama, et täna öösel uppus parvlaev „Estonia“.“
Ma karjatasin ja lihtsalt ei uskunud — see ei saanud olla tõsi! Nii võimas laev ju!

Muidugi ma läksin sel hommikul tööle, kuigi igapäevasest töötegemisest ei tulnud midagi välja. Keegi ei tahtnud ei tellida ega tühistada pileteid ega raha maksta, ka telefonid vaikisid. Ma ikka mäletan neid daame, kes õhinal piletid kotti pistsid, rutates reisiks ettevalmistusi tegema. Mina justkui saatsin nad surmareisile, pileteid ulatades! Ehk pääsesid nad või jäid reisile minemata — ma ei tea seda.
Hoian „Estonia“ parvlaeva reklaamvoldikut kui mälestuseset — see on osa Eesti ajaloost.

Käisin ka ise aasta hiljem esimest korda Rootsis „Mare Baltica“ laevaga lootuses, et naise nimega alusel on paremad eelised õnnelikuks sõiduks. Muidugi on Mare ainult eestikeelsena naise nimi. Ka sel ööl oli meri rahutu ja laev ikka kiikus kergelt, mõte juba hirmutas mind.

Ma sain tutvuda reisibüroo olemusega ka veel teiseski firmas. Sain ka õnneliku loosiga Kanaari saartele puhkama, Soome reisidest rääkimata. Suurte reisifirmade presentatsioonidel istusime tihti randunud laeva restoranis, maitstes rikkaliku rootsi laua hõrgutisi.
Nüüd olen randunud kaugele kodust.
Oma rahutee on „Estonial“, ka hukkumisõhtul laulnud Urmas Alendril. Jäävad tema laulud, sõnad, muusika.

Kauge kaja teiselt kaldalt jälle siia kandub
Meri vaikib tasa kohisevad veed
Iga silm see otsib laeva mis ehk siia randub
Enne kui mu elu neelanud on need

/Mere laul. Viis ja sõnad U. Alender, 1979/

Märkmed: