Just need laulusõnad Oskari Merikanto helindist meenuvad niipea, kui mõte riivab kadunud lauljatari ja laulupedagoogi Helmi Betlemat. Igal inimesel on siin maailmas oma koht, oma otstarve. Helmi Betlem oli saadetud siia meid lauluga rõõmustama. Vastav korraldus oli antud otse kõigi kaunite kunstide peakorterist, Loojalt eneselt.
Selle lehe eelmises numbris tutvustas hea kolleeg Kaire Tensuda meile kunstnik Abel Leed, kelle portree koos Helmi Betlema omaga 28. aprillil Tartu College’is avamisele tuleb. Mulle on langenud austav ülesanne kirjutada teisest maalitud kunstnikust. Austav ja mõnevõrra raske, sest maestra Helmi enam küsimustele ei vasta. Tuleb tugineda üldkasutatavatele andmebaasidele, mis on täpsed ja asjalikud, kuid just selletõttu pisut igavad; ja isiklikele mälestustele, mida tuleb vaos hoida, et pilt liiga kirevaks ei muutuks.
Helmi Betlem sündis 26. aprillil 1910 Harjumaal Kose kihelkonnas Ravila vallas Paunküla lähedal. Hiljem kolis pere põhjarannikule lähemale, Vääna kanti, kus vanemad olid talupidajad. Laulu õppima asus ta varakult. Tallinna Konservatooriumi lauluklassi saadi sisse „väikese valge vale“ abil – tuli end aasta vanemaks kuulutada. Kui ta 1934. aastal Aleksander Arderi õpilasena lõpetas, oli ta juba endale lauljana nime teinud ning hakkas samaaegselt ise õpetama, asutades oma laulustuudio.
Häälematerjal võimaldanuks ooperisse siirdumist, kuid takistuseks oli nägemispuue. Kuid ehk just see asjaolu viis ta teise muusikalise suurvormi juurde. Helmi Betlemast sai tuntum oratooriumi laulja ning üldse kirikumuusika edendaja. Viimane tõi aga endaga kaasa ebasoosingu nõukogude võimu juures. 1944. aasta sünge suvi kinnitas selgelt ja kindlalt, et kodumaa tuleb maha jätta.
Muusikaline tegevus jätkus Stockholmis. Lauljatar esines korduvalt ise ja ka stuudio alustas uuesti tööd. Sama kordus 1949. aastast alates Torontos. Oma viimase iseseisva kontserdi andis Helmi Betlem oma 50. sünnipäeva puhul Eaton Auditorium’is. Esinemised kirikutes kestsid kõrge eani. Ja laulustuudio õpilasõhtuid või lavastusi ooperi- ja operetikatketest oli õige mitmeid. Stuudio tegevus kestis 1990. aastani.
Helmi Betlema laulustuudios kolmel eri maal on saanud koolitust lugematu hulk lauljaid, paljud neist üsna nimekad. Samuti on tema stuudio klaverisaatjatena tegutsenud palju võimekaid pianiste. Ma ei söanda üritada hakata neid üles lugema. Kirikumuusika tekstide eestindamisel on ta panus olnud samuti aukartustäratav. Heliplaat „Laste maailm“ koostöös Stella Kersoniga (Pahapill) klaveril on oma olemuselt ainulaadne.
2002. aastal valmis Airi Kaseral lauljatarist film „Aastaringid“, mida Eestis on huviga vaadatud. 90. juubelit tähistati pidulikult Torontos Tartu College’is 26. aprillil 2000 ja päev hiljem Tallinnas. Helmi Betlema elutee lõppes 5. veebruaril 2001. Leinatalitus peeti Peetri kirikus, kuhu oli kogunenud arvukas hulk endisi kaastöölisi muusikapõllul ja tema talendi austajaid.
Siinkirjutajale oli Helmi Betlema nimi juba poisikesepõlvest tuttav, kuid et meie teed nii muusikalisel kui ka perekondlikul pinnal iial ristuda võiksid, sellest ei osanud unistadagi. Ometi korraldas juhus asjad nii, et varsti pärast minu saabumist Austraaliast Torontosse 1957. aastal tekkis meil kontakt, mis aina tihenes ja süvenes. Tema stuudio ainsa ex officio liikmena olen kaasa teinud mitmes lavastuses, laulnud topeltkvartetis, saatnud teda orelil, kasutanud teda solistina oma koorikontserdil, kuulanud ta asjatundlikke nõuandeid koorilaulu ja repertuaari küsimustes. Rääkimata eraviisilistest kokkupuudetest, leililõõgastusest Näki talu saunas ja kümblusest väikeses paisjärves. Sellest kõigest oleks palju huvitavat pajatada, kuid kardan, et sellest võiks saada hoopis minu lugu. Kõnelgem täna siiski Helmi Betlemast.
Inimesena on Helmi Betlem jäänud minu mälestustesse kui tugev ja huvitav isiksus. Ühelt poolt avara tundeskaalaga erudeeritud muusik, teiselt poolt lihtne maatüdruk, kes ühtegi talutööd ei põlga. Kuid muusik jäi igas olukorras kindlalt peale, ka takuses seelikus ja mullaste sõrmedega oli ta laulumaailma grande dame, teatav aristokraatlikkus ei lahkunud temast iialgi. Vana kooli inimesena hoidis ta suhtlustasandil enamiku inimestega teatud distantsi. Kui mõelda tagasi nendele aastakümnetele, mil nii mitmesugustes olukordades on koos viibitud, formaalsetest kontsertlavastustest usalduslike neljasilmavestlusteni, siis võib tunduda kummalisena, et me iial teineteist sinatama ei hakanud. Mis meid sidus, polnud sõprus, vaid tugev vastastikune lugupidamine. See jäi määravaks nii minu kui paljude teiste puhul.
Mul on hea meel, et kunagisest topeltkvartetist oli Helmi Betlema matusepäeval meid veel piisavalt järel, et väikeste lisanduste ja ümberkorralduste abil teda väärikalt lauluga ära saata. Loodan portree avamisel näha võimalikult palju tema kunagisi kaastöölisi, eeskätt endisi õpilasi.
Sest et Looja mind laulma on loond
Kultuur
TRENDING
