Setu taat müüb Piusa koobaste juures oma talu kaupa.
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Setumaa on paljudele eestlastele kauge ja võõras paik, millest väga vähe teatakse. Sellest on kahju.
Piiriala Venemaaga
Setumaa on viimastel kuudel olnud tähelepanu all seoses Eesti–Vene piirilepinguga, mille Eesti ratifitseeris ja välja kuulutas ning millelt Venemaa oma allkirja tagasi võttis. Praegu püsib ebamäärane olukord. Enamik neist, kes piirilepingu vastu rääkisid, ei ole Venemaa käitumise üle rõõmu avaldanud ega tahtnud seda maad oma liitlaseks tunnistada. Saatse saabas ehk praegu killuke Venemaad, mis pidi lepinguga Eestile tagasi tulema ja võimaldama Setumaal normaalsemat liiklust, on kahjuks ikka veel Venemaa oma.
Üks raviteenus, mida sanatooriumis pakuti, oli kepikõnd. See on praegu populaarne. Seda soovitab president ja Tallinnas tekkis suur kära, kui kepikõndi propageerivale plakatile „kogemata” Keskerakonna juhtivad tegelased peale jäid.
Tahtsin piiri vaatama minna. Sanatooriumis öeldi, et sinnani on vaid kaks kilomeetrit. Võtsime kepid ja läksime. Aga Vene piirini me ei pääsenud. Äkki oli keset teed värav ja suured sildid, mis teatasid, et tegemist on eramaaga. Mine tea, äkki saadavad koerad kallale. Nii jäi sellest kandist piir nägemata.
Järgmisel päeval laenutasime jalgrattad ja sõitsime teist piirile viivat teed mööda. Kahjuks jäi seegi teekond pooleli. Sanatooriumi rattad olid nii logud, et tuli poolelt teelt tagasi pöörduda.
Mõnus sanatoorium
Tegelikult oli sanatooriumis mõnus. Vene ajal ehitatud hooneid on jõudumööda ümber ehitatud. Tubades on tehtud euroremont.
Hea, et sanatoorium Värskasse nõukogude ajal tehti, võib-olla nüüd ärimehed enam niisugusesse kaugesse paika raha panema ei hakkaks. Sanatoorium annab tööd suurele hulgale kohalikele inimestele ja töötajatega rääkides selgus, et tööjõust on isegi puudus.
Värska teeb kuulsaks Eestis hästi tuntud ja pudelites müüdav Värska vesi. Kahte sorti sai sanatooriumis lausa kraanist võtta, kolmandat kasutati mineraalveevannis raviveena. Seda ei tohtivat juua.
Mina läksin sanatooriumi puhkama ja raviprotseduure sain vähe. Kõik ju pealegi rahaline. Minusuguseid väheteadlikke paistis seal veel olevat. Massaazhi ajal kuulsin kõrvalboksist, kuidas patsienti rahustati – eeskirjades olevat öeldud, et ravialuste hammustamine on keelatud.
Võimalusi raviks on Värskas aga palju ja rahvast käib. Põhiliselt rääkisid ravialused eesti keelt, aga kuulda oli ka soome- ja venekeelset juttu. Sanatooriumi sihtgrupiks olevatki Venemaa venelased. Nende maa on lähedal ja rahakat rahvast seal jätkub. Teenus annab eestlastele tööd ja sissetulekut.
Ilus muuseum
Setu muuseum mõne kilomeetri kaugusel sanatooriumist oli väga kena. Tsäitarõ ehk teemaja seinal olev silt näitas, kust see kõik pärit – ehitatud Euroopa Liidu toel. Ei tea, kas peame kurvastama, et oma rahadega niisugust väärt muuseumi ei suuda ehitada või hoopis rõõmustama, et Euroopa Liidust raha saab?
Setukeelsed sildid sundisid natuke fantaasiat appi võtma või mõnikord vene keelt meelde tuletama. Müügil olnud kohalik ajaleht osutus siiski võrukeelseks. Ma ei tea kahjuks, palju neil vahet on.
Eesti ametimeestelt küsitavat Venemaal, miks setu keelt diskrimineeritakse. Ei tea, kes niisuguse jutu lahti laskis. Kellele see kasulik on, selles pole kahtlust. Aga mida siin diskrimineerida. Setu keel on eesti keele murre. Kes räägib setu keeles, räägib eesti keeles ja eesti keel on Eestis riigikeel.
Eksootilised koopad
Tagasiteel käisime Piusa koobastes. Need klaasiliiva kaevandustest jäänud koopad jätsid väga võimsa mulje. Turistidel ei ole küll lubatud eriti paljudesse koobastesse minna, sest varisemisoht on suur ja koobastes elab viis erinevat liiki nahkhiiri, keda ei taheta segada. Aga see osa, mida vaadata võib, jätab lausa katedraali mulje. Kõrged sambad ja keerulised käigud. Ja seinal tukkuv tiivuline hiirekene lisab eksootikat.
Eestimaa ei ole ainult Tallinn, kuhu palju turiste pidama jääb. Setumaa on üks osa Eestimaast. Ja see on tõesti väga ilus maa.