Õp. Kaldur õnnistab mälestusristi Igarkas.
Foto: Jelena Levina
Foto: Jelena Levina
K. a. augustis suundus 18 eestimaalast kaugele Siberi metsikusse loodusesse, Taimõri poolsaarele, et mälestada aastakümnete jooksul vägivaldselt sinna surema viidud kaasmaalasi ning teisigi rahvusi. Ekspeditsiooni eesmärk oli jäädvustada paigad, kuhu vange viidi, püstitada mälestusrist Jenissei jõe kallastele ning mälestada hukkunuid kaugel põhjas Norilski linnas.
Krasnojarski linnast alanud laevasõit piki maalilist Jenisseid pakkus ekspeditsioonist osavõtjaile kauneid looduspilte. Ei maksa aga unustada, et aastakümneid liikusid sama teed pidi ka pargased vangidega, kes viidi kaugesse Põhja surema. Vaevalt kaunid loodusvaated neile eriti korda läksid; pigem tekitasid need veelgi enam piinasid — kui kõik ilus nii lähedal, ent ometi kättesaamatus kauguses oli. Tuleb loota, et kord need kaldad inimestele vaid meeliülendavaid vaateid pakkuma hakkavad ning koletu minevik iial enam ei kordu.
Esimene tähtsam peatus tuhandete kilomeetrite pikkusel laevareisil oli Igarka külas. Sadama lähedale mäenõlvale püstitati mälestusrist kõigile Siberis hukkunutele. EELK Jõhvi Mihkli koguduse pastor Peeter Kaldur pidas samas ka lühikese mälestusteenistuse. Sadamast lahkudes paistis rist kõigile halli taeva taustal selgelt silma ning hinge jäi lootus, et see seal veel pikka aega püsib.
Ekspeditsiooni liikmed Narvas vahetult enne väljasõitu.
Foto: Marko Kaldur
Foto: Marko Kaldur
Dudinka sadamas astuti laevalt maha. Räämas sadamalinn on oluline kaubavahetuse ristpunkt, kustkaudu liiguvad inimesed ja kaevandatud maavarad Taimõri poolsaarelt maailma ning vastupidi. Pärast askeetlikke elutingimusi laeval tundus kohalik hotell kõigile imena. Korralikud elamis- ja pesemistingimused leidsid kohe kasutajaid, pidi ju järgmisel hommikul juba vara ärkama, et edasi liikuda.
Põhjas valitsenud polaarpäev ei andnudki võimalust tajuda, millal ööst hommik sai. Püsivas päevavalguse ja hämaruse vahelises seisus tutvuti Dudinkaga. Enim pakkus huvi kohalik koduloomuuseum. Et enamus kohalikke asulaid on alguse saanud koonduslaagritest, siis kajastus see ka väljapandud ekspositsioonides. Muuseumis oli rajatud suisa eraldi osa, kus vaatamiseks välja pandud sunnitöölaagrite elu-olu kirjeldavaid esemeid — algelised kirkad, okastraadirullid, süüdimõistvad dokumendid ning palju muid kurbi detaile.
Dudinkasse rajatakse peagi mälestusmärk repressioonide ohvritele, mida ka ekspeditsiooni liikmed külastasid. Asupaik sadama läheduses, kust kunagi vange ja küüditatuid maha laaditi, on kindlasti parim. Loodetavasti hakkab see mälestusmärk tulevikus meenutama kõigile Dudinkasse saabujaile, et inimelul on kõrge hind.
Järgnevalt viis teekond ekspeditsiooni liikmed läbi taiga suletud linna Norilski poole. Tagasihoidlik ja üksluine maastik vaheldus reostatud ja hävitatud aladega. Silmapiiril suitsesid arvukad tehasekorstnad, maakamar oli kaevanduste poolt pahupidi pööratud, kõikjal vedeles metalliprahti ning kõrgusid mahajäetud vabrikuhooned. Vaatepilt oli masendav ning meenutas rohkem põrgut kui asustatud kohta maa peal. Taimõri loodus ise rääkis möödasõitjatele lugu hoolimatust maavarade ammutamisest ning kõige elava hävitamisest.
Norilskisse saabudes tervitasid meid esmalt paksud suitsupilved, millest buss läbi vuras. Küllap oli selles saastatud õhus, mida kõik ekspeditsiooni liikmed sisse hingasid, esindatud enamus keemilistest ühenditest. Linn ise mõjus trööstitult. Koonduslaagrite kohale kerkinud tööstuskeskus oli saastatud ja hall. Linnatänavatel uidates nägime kõikjal varemeid; õhk, mida hingasime, tundus raske; inimesed tundusid allasurutud olevat.
Reisi üheks põhieesmärgiks ja tippsündmuseks oli mälestusmemoriaali külastamine Norilskis. 14 aasta eest Norillag-1 koonduslaagri matmispaiga kohale rajatud memoriaalis on paljude riikide poolt püstitatud mälestussambad hukkunutele. Eesti ekspeditsiooni osalised süütasid memoriaalis küünlad, panid mälestusplaadi hukkunuile ning mälestasid kõiki Siberi külma õudusesse jäänud kaasmaalasi.
Suureks üllatuseks oli kohalike positiivne huvi toimuva vastu. Norilski memoriaalis toimunud mälestusüritusel olid kohal kolme kohaliku telejaama esindajad. Ka elanikud, kellega mineviku teemadel vesteldud sai, tundsid südamest kahetsust aastakümnete jooksul toimunu pärast. Seetõttu tundus ebaõiglane süüdistada minevikus toimunus vaid üht rahvast, kes ise kannatas sama rängalt repressioonide tõttu. Pigem lasub süü riiki juhtinud inimestel ning neid pimesi järginud jüngritel, mitte rahval tervikuna.
Tagasitee Norilskist Eestisse möödus kiirelt. Ekspeditsioonil osalenud tundusid kuidagi rusutud ja väsinud — seda nii raske reisi kui silmale avanenud vaatepiltide tõttu. Taas Eesti piirile jõudes valdas kõiki kummaline kergendustunne. Siiski ei peletanud see meelest nähtut.
Augustis toimunud Siberi ekspeditsioon oli heaks näiteks, et hea tahte korral on võimalik rahvusele olulisi asju korda saata ka ilma riigipoolse abita. Sest Eesti riik ei vaevunud toimunud ekspeditsiooni mingit moodi toetama, pigem töötasid mõned riikliku toetusega mittetulundusorganisatsioonid hoopistükkis Siberisse mineku vastu. Seetõttu pidid osavõtjad oma kulud ise kandma või siis toetajaid leidma. Ning kulud sellisele reisile ei ole sugugi mitte väikesed.
Kõigile on teada, et Venemaa on ettearvamatu riik. Kunagi ei oska aimata, mismoodi sinna minejate saatus kujunema hakkab. Seetõttu ei olnud ka Siberi ekspeditsiooni täielik õnnestumine kindel enne, kui kõik osalejad viimaks taas kodumaa pinnale astusid. Alles siis võis tõdeda, et hoolimata teel kogetud raskustest ja üllatustest, on üllas üritus korda läinud. Seda rõõmsam oli aga meel, et omalt poolt on antud tagasihoidlik panus minevikukoleduste jäädvustamisele tulevaste põlvede jaoks — hoiatuseks ja meenutuseks, et taolised asjad enam iial ei korduks.
Marko Kaldur
rändur ja ekspeditsioonist osavõtnu
Lisainformatsiooni ja fotosid Siberi ekspeditsiooni kohta leiab internetist: www.discoverestonia.org/siber ja www.markokaldur.com/siber
Ekspeditsiooni üks osavõtja, rändur ja reisikirjanik Marko Kaldur, planeerib lähiaastatel külastada teisigi eestlaste elupaikasid üle maailma, et tuua kodumaale infot eestlaste elust kodumaast eemal ning viia sõnumeid kodumaalt kaasmaalastele võõrsil.
Balti riikidest küüditatutele pühendatud mälestuspüramiid Norilski memoriaalis.
Foto: Marko Kaldur
