Iseseisvumise taastamisel 22 aastat tagasi oli oluline roll Toompea lossi viimasel korrusel paiknenud valitsuse salajasel sidekeskusel, kes võitis elektroonilise sõja dessantvägedega. "Vaenlast löödi tema enda relvaga," meenutab sidekeskuse toonane ülem.
Sündmused 1991. aastal arenesid kiiresti, mis lõpuks päädis Eesti iseseisvuse taastamisega 20. augustil. Oluline roll augustiputši ajal oli valitsuse salajasel sidekeskusel.
1991. aasta 10. juulil tööd alustanud sidekeskus asus Toompea lossi viimasel korrusel. Keskus töötas ööpäev läbi.
Raadioside toimis strateegiliselt tähtsate objektidega: näiteks raadiomajaga, Pirita saatekeskusega, Eesti Energiaga, Kodukaitse ja piirivalvega. Peale selle oli otseside Vilniuse, Riia ja Moskvaga. Raadioamatööride abil loodi ka kõiki Eesti maakondi haaravad sidevõrgud.
Vorstid ja liköör olid abiks
Valitsuse salajase sidekeskuse loomist ja tööd juhtis Aadu Jõgiaas, mees, kelle kireks on terve elu olnud raadioside.
Sidekeskus loodi kogu Eesti kaitseks ja valitsusele alternatiivseks kommunikatsioonivahendiks ning täitis kõik talle antud ülesanded. "Tegelikult on see fakt meie militaarajaloos tähelepanuväärne ja näitab eestlaste juba tollast võimekust keeruliste ülesannete täitmisel," ütleb Jõgiaas.
"Praegusel ajal räägitakse palju küberkaitsest, mis tegelikult moodustab ainult ühe väikse infosõjas kasutatava valdkonna."
Salajane sidekeskus tuli luua nullist. Vajalik tehnika tuli hankida ebaseaduslikult, et mitte minna seaduste ja määrustega vastuollu. Näiteks ostis Aadu Jõgiaas tutvusi kasutades sularaha, vorstide ja likööri Vana Tallinn eest Pihkva dessantdeviisi ladudest uhiuut, veel pakendis militaarsidetehnikat. Enamik tehnikat ja varustust tuli Põlvast (Jõgiaas elas tollal seal) ning seal pandi ka vajaminevad antennid ja varustus kokku. Kui asjad koos, viis Jõgiaas kogu kupatuse autokoormaga Tallinna.
Raadiovahis ööpäev läbi
Toompea lossi viimasel korrusel oli valitsuse salajase sidekeskuse tarbeks eraldatud kahest ruumist koosnev kompleks, kust oli hea ligipääs lossi katuste all olevatesse ruumidesse. Kohaletoodud töölaudadele seati raadiosideseadmed selliselt, et kogu aparatuuri kompleksi oleks võimeline teenindama üks raadiovahis olev isik. Kõik raadiosideks vajalikud antennid asusid Toompea lossi katuse all ja mitte ükski neist ei olnud väljastpoolt nähtav, räägib Jõgiaas.
"Salajane sidekeskus omas väga head tehnilist võimekust," lisab keskuse endine juht. Teenistuses olevad sideväelased pidasid terve ööpäeva raadiovahti ja nende põhiline ülesanne oli esmalt teostada signaaliluuret.
Jõgiaas ütleb, et sidekeskus oli võimeline teostama sideluuret sagedusalas 20 kHz kuni 500 Mhz ning fikseerima ja salvestama kuuldud sideülekandeid. Teisisõnu: meie mehed kuulasid pealt dessantvägede raadiosidet ning hakkasid kriitilistel hetkedel segama.
Toompea lossi sidekeskuses teenisid piirikaitse vabatahtlikud ajateenijad, siderühma ülemana Tarmo Ränisoo ja Jüri Kala. Tegu oli esimese tänapäevase Eesti riigi militaarse sidestruktuuriga.
Augustiputši esimesel päeval, 19. augustil 1991 asus oma kohale salastatud asukohaga sidekeskuses elektrooniliseks sõjapidamiseks ja signaaliluureks loodud spetsiaalne raadiospetsialistidest koosnev grupp, kes said lahinguülesanded otse valitsuse sidekeskusest. Sellesse gruppi kuulusid Lembit Kulmar, Hellar Pagi, Viktor Repponen, Meelis Tellmann ja Tarmo Tölp.
Jõgiaas räägib, et Kulmar töötas tollal Tallinna polütehnilises instituudis (praegu Tallinn tehnikaülikool) raadiotehnikakateedris ning "laenas" sõjalise õpetuse kateedrist nõukogude armee raadiojaama R-123M, millest kujunes sündmuste arenedes põhirelv elektroonilises võitluses.
"Täpselt sama raadiojaam oli kõigil dessantvägede soomukitel - seega vaenlast löödi tema enda relvaga," ütleb Jõgiaas.
Teletorni tehnika oli dubleeritud
Toompeal asunud salajane sidekeskus ei oleks ülema sõnul pidanud üldse sekkuma elektroonilisse sõtta, aga dessantväelased asusid lõpuks proovima sideloomist lühilainel. "Me olime sunnitud võtma kasutusele oma võimsa raadiosaatja, mille väljundvõimsus ületas soomukitel asuvaid saatjaid umbes viiekümnekordselt," märgib Jõgiaas.
Meie vabaduse sümboliks on saanud teletorn, sest just seal toimusid 1991. aastal augustiputši ajal reaalsed sündmused. Jõgiaas ütleb, et tegelikult oli teletorni tehnika täielikult dubleeritud ja selle dessantvägede hõivamise tagajärjel ei oleks juhtunud Eesti jaoks mitte midagi erilist.
"Eesti elektroonilise sõja võitu Nõukogude armee vastu ei uskunud meist ilmselt mitte keegi. 21. augusti varahommikul alustati rünnakut teletorni hõivamisele asunud väeüksuste juhtimissüsteemide vastu ja katkestati Nõukogude armee väejuhatuse sidevõrgus nendele kõrgemalt poolt tulevad korraldused ära," räägib Jõgiaas.
Ta jätkab: "Eesti elektroonilise rünnaku tulemusena teletorni hõivamine seiskus esialgu täielikult, seejärel muutusid ründajad ettevaatlikuks ja oletasid, et teletorni kaitstakse relvastatult. Nad purustasid kõik esimesel korrusel olevad aknad, et näha, kas nende taha on varjunud isikuid. Kindlasti kannatas nende moraalne enesetunne, sest ei olnud teada, milliseid võtteid võib Eesti pool veel kasutada kaitsetegevuseks."
Jõgiaas ei nõustu väitega, nagu olnuks Nõukogude dessantvägedel vilets sidetehnika. "Nende raadiooperaatoritel olid suhteliselt hea väljaõppe ning ka oskused. Me asetasime nad oma tegevusega võimatusse olukorda, aga ma ei kuulnud kordagi nende suust mitte ühtegi sõimusõna ja pidevalt tegutseti kõikide reeglite järgi," lausub ta.
"Põhiliseks osutus, et Eesti sideväelased ei reetnud oma putšiaegse tegevusega mitme päeva jooksul, et neil on olemas elektroonilise sõja võimalused, ja kasutasid rünnakuks üllatuslikult aega, kui seda kõige vähem oodati. Sellega rikuti ära kogu Nõukogude sõjaväelastel hoolikalt ettevalmistatud operatsioon."
* * *
Valitsuse salajase sidekeskuse ülem avalikustas 1991. aastal toimunud elektroonilises sõjas osalenud isikud alles pärast seda, kui Eestist oli saanud NATO ja ELi liige.
Salajase sidekeskuse ülem: luureteavet ei analüüsitud
Sidemehed teatasid pärast augustisündmusi valitsusele ja piirivalve juhtkonnale, et nad kasutasid elektroonilisi meetmeid Teletorni juures asunud Nõukogude armee vastu.
"Eesti valitsuse ministrid andsid mõni päev pärast augustiputši pressikonverentsi ajakirjanikele ja selleks ajaks ei suutnud ministrid veel taibata tegelikult toimunut," ütleb Aadu Jõgiaas.
"Tõesti, väga raske on aru saada ja uskuda, et Eesti väike siderühm suutis võimsa Nõukogude sõjaväe ainukese nõrga koha, nende Achilleuse kanna, üles leida, ja just seda rünnata."
Jõgiaas kinnitab, et 1991. aasta 19.-21. augustini Pihkva Dessantdiviisi Tallinnas toimunud raadiosidet salvestati ühel ajal kahe magnetofoniga. Üks neist asus Tabasalus elektrooniliseks sõjapidamise ja signaaliluure segamiseks kasutatava seadme juures. Teine magnetofon salvestas pidevalt Toompea sidekeskuses ja valvesolijad kontrollisid tihti linti tagasi kerides salvestises olevat teavet.
"Nendel augustikriisi päevadel ei kuulanud mitte keegi tervikuna neid salvestisi ega analüüsinud kogutud luureteavet," ütleb Jõgiaas ja nendib: "Elektroonilise rünnaku tagajärjed saavad selgeks alles pärast analüüsi, kuid seda me ei teinud."
Kõne kodustele: hüvasti!
Valitsuse salajase sidekeskuse ülem Aadu Jõgiaas tunnistab, et noil augustipäevadel 22 aastat tagasi tundis ta loomulikult hirmu.
"Rünnakut oli oodata 20. augusti õhtul," meenutab ta.
"Umbes kella 22 ajal andsin sidekeskuse ajateenijatele Tarmo Ränisoole ja Jüri Kalale loa lahkuda, et jään ööseks üksinda valvesse. Noormehed keeldusid lahkumast. Nad olid kõigest 18aastased, kogu elu veel ees ja ega me keegi ikka sisimas ei uskunud, et hommikut enam näeme. Mina jätsin isiklikult oma perega hüvasti telefonitsi kella 21.30 paiku - kodus saadi aru, et see võib olla meie viimane kõnelemine.
Me koostasime kiiresti tegutsemisplaani juhuks, kui Toompea lossi rünnatakse, sest mina ei näinud Tallinnas olevat ühtegi tähtsamat objekti. Asusime lossi viimasel korrusel ning varusime seejärel mööblit ühe vaheukse barrikadeerimiseks, et selliselt võidetud ajaga lahkuda katuseid mööda järgmisele hoonele."
