22. oktoobril tuleb Tartu College'is lavale lugemisteater Ilutuli luuletajate Harri Asi ja Hannes Oja loomingust. Seekord on lühidalt vaatluse all Hannes Oja luuletajatee.
Esimene side sõnaga tekkis, kui tehti kooliajakirja, kuhu vajati kaastööd. Lauluviisi ümisedes tekkisid selle juurde sõnad, mis täitsid meloodia ulatuse. Oli kevadine aeg ja meloodia täitmise tarbeks oli maailm ainet külluslikult täis. Õpetaja, kes seda jälgis, julgustas edasi katsetama ja looduse rikkust sõnadesse panema.
Autori sõnul pidas ta seda siiski oma salategevuseks, mida vihikusse kogus. Aine oli loodustähelepanekuis, vormilisi juhiseid tuli Visnapuu/Ainelo poeetikaõpikust ja nii on ta nende värssidega katsetanud ka sõnade ja kindla vormi mugandusi. Mõned aastad tagasi kätte saadud ajakirja „Tõusva Nooruse“ numbreis oli mõni trükitud ja üks neist koguni soneti vormis. Teemaks päris asjalik maaelu pilt, kus tsensuuri järel oli kirve kivvi löömine.
Luule jäi siiski sisemiseks tegevuseks: sõnadega mängimine ja nende igasugustesse vormidesse paigutamine. Neist jõudsid mõned väljaandeisse, kus oli vajadus kaastöö järele. Sõjaväeteenistuses (1938-1940) ja sõja ajal vaibus luuletamise vajadus, kuid ärkas jälle Soomes, kus üksuses tehti kord kuus oma ajakirja ja ta sattus selle tegijate hulka. See oli haruldaseks kujunev seltskond, kuhu kuulusid Ain Kaalep, Ivar Grünthal, Raimond Kolk jt.
Aeg jäi lühikeseks, sõda sai otsa ja algas uus elujärk Rootsis, kus olid muud ülesanded ning perekonna loomine. Ajakirjanduses ilmusid ükisikud luuletused, kuid nende värsikoguks kokkupanemine sai teoks uuel asukohamaal Kanadas. Siin muutus elujärg stabiilsemaks, olid suured võimalused maailma kirjandusega tutvumiseks, mis viis kuulumiseni paari organisatsiooni liikmeskonda. Aastate jooksul ilmus neli värsikogu, kus esimesse on kogutud sõjaeelseid luuletusi. Järgnevais pagulaselu sisemine vaatlus ja selle tunnetamine, tihti kibeda kriitilise pilguga, kui vihkamise musta jumala mõju oli ühiskonnas liiga suureks saanud.
IGATSUS
HANNES OJA
Otsin täna ühte ainsat sidet,
mis Su tooks mul lähedele nii,
et kui tuleb õhtu jalle videv,
Sind mu silmist enam öö ei viiks...
Tean — mus on veel kuskil Sinust säde.
Ah, kui suureks leegiks sütiks see.
Nagu tuha all mu igatsusis küdev
õnn mu ainus — Sa ju kodutee...