„Pea pooltel eesti peredel on kusagil nurgas akordion,“ arvab akordionimees Henn Rebane. „Aeg oleks pill nurgast välja võtta!“
Loogiline aga, et iga pilli, ka akordionit, oleks tark õppima hakata noorest peast. Henn Rebane ise õpetab praegu akordionimängu Tallinna külje all Viimsi Muusikakoolis. Muul ajal mängib ise pilli: Draamateatri etenduses „Õmblejannad“ käib piltide vahel elus akordionist üle lavalaudade. Rebane kirjutas need kümmekond lugu etenduse jaoks ise valmis: „Prantsuse stiilis lood, kuna tegu prantsuse tükiga. Leidsime, et ei pea olema tingimata prantslase tehtud.“

Rasked lood peletavad lapse pilli juurest minema

Kõige oma õpetaja-, teatri- ja esinejatöö kõrval on Henn Rebane usinalt ka noote kirja pannud ja neid avaldanud. Just sai valmis „Lastealbum akordionile“, millega käib kaasas ka CD, kus kõik lood peal. Hiiglama lõbus, muide, vähemalt vaadata neilegi, kes akordionimängust tuhkagi ei tea ja seda isegi õppida ei kavatse — albumi pildid on joonistanud Viimsi Kunstikooli lapsed. „See siin on liblikas-akordion. Ja see on siga-akordion, see konn-akordion,“ näitab Rebane. Üks vingemaid pilte on pala „Marssides“ juures: pesueht marslased-akordionid rõõmsalt reas. Rohelise-punasekirjust kaane-elukast rääkimata. Natuke elevandi moodi teine.

„Et miks ma selle noodiraamatu üldse tegin?“ arutleb Rebane ise. „Siin on mul üks pakk noote,“ näitab ta. „Kui ma 1994. aastal Soome õppetööst vabanesin, mõtlesin, et tore oleks ikkagi Eestis akordionimängu õpetada. Eks ma seda õpetaja-ametit ole mängu kõrval poolenisti kogu aeg pidanud. Aga need õpikud siin, mis on ju iseenesest väga head, lähevad üsna kiiresti raskeks. Nende järgi on küll õpitud ja õpetatud, aga no kaua sa vanade lugudega ikka tegeled. Rääkimata veel vene-aegsetest nootidest, millega siiani sügiseti alustatakse. Uusi lugusid oli vaja! Ja leidsin, et kõige parem, kui need ise välja mõtlen. Ma olen nii palju õpetanud, üle 25 aasta, ja tean, mida arenguks on vaja. Igavad lood sunnivad õpilast mängu lõpetama enne, kui ta oma kursuse läbi teeb. Proovisin teha nii, et meloodiad oleksid huvitavad ja rütmid põnevad.“

Henn Rebase seisukoht on, et loomulikult ei pea ainult selle raamatu järgi akordionimängu õppima. „Aga teiste lugude vahel võiks aeg-ajalt siit vaadata,“ arvab ta.

CD-l loeb lugude pealkirju 3-aastane Anni

„Lastealbum“ on kirjutatud akordionimängu õppimist alles alustavatele huvilistele, seal on 34 lugu. Algab kogumik kõige lihtsamast ja areneb samm-sammult ning lugu-loolt keerulisema poole.

Henn Rebane ise on albumi tutvustuseks kirjutanud: „Eesmärk omaette oli ühendada metoodiliselt vajalik materjal muusikaliselt hästi kõlavateks meloodiateks ja huvitavateks rütmilisteks lahendusteks. Lõõtsa kasutamisel on siin palju erinevaid dünaamilisi võimalusi. Kohtute ka lõõtsatremologa, mis on akordionimängus väga iseloomulik tehnikaliik („Pühade kirikukellad“, „Pärast kooli“, „Head sõbrad“). Mitut pala on võimalik mängida ka valikbassidega (free bass) akordionil. Selleks on lisatud märge (B.B.). Siinkohal on erandiks „Torupillilugu“, mis ongi mõeldud ainult valikbassidega akordionile, B.B. Vasaku käe standardbasside akorditehnikat saate arendada aga sellistes palades nagu „Tuisk“, „Vanapoisi vemmaltants“, „Kauge mõte“. Parema käe näpuosavus tuleb esile palas „Lume sulamine“.

Kaks viimast lugu, „Juudi tango“ ning „Päikesekiir“, on mõeldud aga juba kogenenumale mängijale.“

„Lastealbumi“ muusika sai CD-plaadile Tõnu Raadiku stuudios. „Temaga me käime vahel ikka kontserte andmas,“ põhjendab Rebane.

Plaadil loeb lugude pealkirju ette 3-aastane Anni Viirmaa. „See idee tuli mulle kusagilt otseühendusega,“ naerab Henn Rebane. „Ei pea panema plaati peale ja siis kogu aeg näpuga raamatust järge pidama, et mis lugu parasjagu mängib.“

Album on müügil Eesti kõigis suuremates raamatupoodides, kus muusikaosakonnad olemas. Tallinna vanalinnas Voorimehe tänava „Do Re Mi“ noodipoes ka.

Kultuur

TRENDING