Sihtasutus Lõuna Ontario Eestlaste suvekodu
Eestlased Kanadas | 07 Nov 2001  | EEEWR
Sihtasutus Lõuna Ontario Eestlaste suvekodu Seedrioru peakoosolek.

Pühapäeval, 21 oktoobril, toimunud Seedrioru korralisele aasta peakoosolekule oli kogunenud 53 tegevliiget neljast peremeeslinnast Kvoorumi puudusel algas koosolek pool tundi hiljem väljakuulutatud ajast.

Põhikirja kohaselt asus koosolekut juhatama seedrioru juhatuse esimees Härnald Toomsalu ja protokollima sekretär Vilma Seppa. Vaikse leinaseisakuga mälestati eelmisel aastal manalasse varisenud liikmeid ja 11 septembri terriohvreid. Koosoleku päevakorra kinnitamisel avaldas uuks Kitcheneri Eesti Seltsi saadik nördimust selle kohta, et temale ei saabunud koosoleku kutse mitte postiga, vaid oli jäetud Seedrioru teeäärsesse postkasti ja seetõttu nõudis ta koosoleku tühistamist ja uue kokku kutusmist, kuna seekordne olevat Kanada seaduste vastane, kutse mitte seaduslikult edastamise tõttu. Suurem osa koosolijaist siiski leidis ja see selgus vastaval hääletusel, et koosolek on pädev, nii ka koosolek läks päevakorras edasi. Päevakorra esimene punkt oli eelmise peakoosoleku protokolli kinnitamine.

Selle pika ja väga põhjaliku protokolli, mis tõi esile eelmisel peakoosolekul toimunud sõnavahetusi, võeti vastu mõningate faktiliste parandustega.

Tegevusaruande esitas juhatuse esimees. Sellest selgus, et Seedriorul on tehtud palju talgutööd, et hoida korras need suured maalald ja hooned, mis on laste suvekodu kasutuses. Esimehe algatusel oli saavutatud maaväärtuse hinna alandamist, mis omakorda aitab vähendada kinnisvaramaksu. Ujula vesi oli sel aastal eriti puhas, sest selle eest hoolitseti nii nagu oli vajalik. Aruanne tõstis esile ka neid isikuid, kes on andnud suurema panuse Seedriorude alade korrashoiuks. Nendest nimetati Heino Luhset, Tarmo Kogerit, Heino Paluveeri, Seedrioru töödejuhataja Elmo Pinti ja “metsameest” Tammi Ruutopõldu, kes hoolitseb selle eest, et mets ei kasvaks Seedriorul “üle pea”. Oli ka teisigi kes oma panuse andsid, aga läheks liiga pikale, kui neid kõiki siin üles lugeda.

Laste suvelaager õnnestus sel aastal üle ootuste hästi. Peab esile tõstma laagri korraldajaid Krista Heapi ja Linda Paluveeri, viimane oli ka laagri kokk. Samuti oli suuri teeneid laagri kordaminekul laagri juhatajal Robert Vessmannil. Kasvataja Eric Hessi juhtimisel olid eriti agarad suured poisid, kes ehitasid jõele ujumissilla, mis sai lemmikpaigakse tervele laagrile. Kolme nädal jooksul oli kasvandikke -84, nendest 8 mudilast (alla 7 aasta.)

Kurvem lugu oli aga majandusaruandega, mille koostas Allan Pertens. See näitas üle $14,000 puudujääki, millest peaaegu $5 000 oli laste suvelaagrist. Suuremateks ja pidevateks kuludeks on kindlustus ja kinnisvaramaks, kokku üle $16 000. Jooksvate kulude arvele langes $9 000. Koosolek arutas põhjalikult olukorda, eriti suvelaagri osas, ning leiti, et laagri osavõtumaks on “ajast maha jäänud” ($165 nädalas lapse kohta, mis väheneb vastavalt laste arvule - samast perekonnast) Peakoosolek soovitas selle tõttu maksu seada nii, et ei tuleks puudujääki laagri korraldamisest. Seedrioru eesmärk on alati olnud, et suvelaager majandaks end ise. Sihtasutus hoiab hooned ja maaalad korras, et laager saaks toimuda heas õhkkonnas.

Revisjonikomisjoni protokolli, mis leidis, et asjajajmine on korras, lisasoovitusega juhatusele aktiivsemalt hankida toetusi, luges ette esimees. Kõik aruanded kinnitati esitatud kujul. Tegevuskava järgmiseks hooajakas esitas esimees, milles nimetati peamiste suurte ettevõtetena Suviharja ja laste suvelaagrit. Korrashoiuks on kapitaaltöödeks ette nähtud ujula sildade parandamine-uuendamine ning korvpalli väljakule uue mängupinna panemine. Eelarve näitas $23 300 puudujääki, millest $10 000 on ettenähtud roiskvee hajutamissüsteemi majandamisele. Viimast on kohalik linnavalitsus nõudnud, aga on jäänud tagaplaanile. Tegevuskava ja eelarve kinnitatud.
Järgnesid valimised, mis tõid väikese muudatuse juhatuse koosseisus. Valida tuli 8 juhatuse liiget, igast peremeeslinnast kaks esindajat. Hamiltoni Eesti Seltsi poolt esitati Peeter Käärid (uus), ja Elmo Pint. Kirtcheneri ES poolt Krista Heap ja Linda Paluveer, Londoni ES poolt Karl Otsa (uus) ja Rein Seppa), St Catharinesi ES poolt Härnald Toomsalu ja Kalju Varangu. Põrandalt listati veel Leiki Veskimets, kes aga loobus, nii valiti uus juhatus aklamatsiooni korras.

Revisjonikomisjoni valii Martin Kiik, Esko Luksepp ja Rein Voltre, asemikuks Elfriide Lushe. Sel aastal esitas juhatus kinnitamiseks kaks uut auliiget, nende seniste suurte panuste eest Seedrioru hekas kuaekuaiguks. Nendeks olid Valdur Aasa ja Tarmo Koger, kes ka koosoleku poolt heaks kinnitati. Tarmo Koger tänas temale osutatud au eest ning tõi esile miks ta annab oma suure panuse Seedriorule. Ta on olnud Seedrioru kasvandik, hindab ja armastab Seedrioru, leides, et meie peame hoidma seda kohta oma noorsoo tuleviku nimel.

Edasine koosolek toimus ruutiinikohaselt. Tuleb nimetada Esko Lukseppa sõnavõttu, kes avaldas eelmisel juhatusele tänu ja kiitust aasta jooksul tehtud töö ja tasakaaluka ning rahuliku juhtimise eest. Sõnavõttu tunnustas koosolek tugeva aplausiga.

Koosoleku lõpul tänas esimees juhatusliikmeid sujuva koostöö eest, ja juhatusest eemaljäänuid samuti. Asjalik ja üksmeelne koosolek lõppes Eesti hümni viimase salmi laulmisega.

Kohe peale peakoosoleku lõppu pidas uus juhatus koosoleku, ametijaotuse huvides. Need osutusid järgmiseks: esimees Härnald Toomsalu, abiesimees abisekretäri ülesannetega Kalju Varangu, sekretär Rein Seppa, laekur Karl Otsa, töödejuhataja Elmo Pint, abiks Peeter Käärid, suvelaagri korrladajad Krista Heap ja Linda Paluveer.




 
Eestlased Kanadas