Foto: PR
Suursaadik Tiit Matsulevitši kõne Eesti Vabariigi aastapäevapeol Karlsruhes 22. veebruaril 2015
See, mida me näeme täna Ukrainas, pole kodusõda ega lokaalkonflikt. Sisuldasa on tegemist “tsivilisatsioonide kokkupõrkega”, mida Samuel Huntigton jo paarikümne aasta eest ennustas. Sõjasündmused Ukrainas ja Putini rezhiimi rünnak Euroopa korrale on aina enam sundinud küsima: mis saab edasi? Kes on järgmine? Kui ohustatud on Balti rahvad? Mida õieti tahab Kreml? Viimasele küsimusele on Putin nii oma tegude kui ka avalike ülesastumistega andnud piisavalt selge vastuse: esiteks, Moskva otsene kontroll seal, kus räägitakse vene keelt ja usutakse õigeusku, kui selleks ka piire väevõimuga nihutada tuleb. Teiseks, Venemaa kui määrav mõjutegur kogu endise N.Liidu aladel. Kolmandaks, Venemaa taastuv võimekus olla regionaalne kui ka globaalne tegija kõigis maailma asjus. Tegelikult pole neis eesmärkes ju midagi uut. Küll aga uuendatakse meetodeid ja vahendeid.
Sügaval nõukaajal läände karanud vene gebiit Juri Bezmenov väitis meediale, et kurikuulsa KGB peaülesanne välismaal pole teps mitte spionaaž. See hõlmavat vaid 15% kogu ressursist. Ülejäänud 85% on rakendatud mõjutustegevusse, strateegiatesse, mille siht on võita vastane sõjata. Selleks on tarvis kõigepealt muuta tema arusaamisi reaalsusest, siis meelsust ning moraali ja viimaks, kõrgemas pilotaažis, panna ta uskuma ja tegutsema endale meelepärasel viisil. Seejuures on sihtmärk veendunud, et kaitseb kõrgemaid väärtusi, ühishuve ja maailmarahu, sõnaga – talitab õigesti. Demokraatlikus liberalismis on kõigele võimalik sõnastada põhjendusi, mis kohemaid leiavad toetajaid. Vaba ühiskond on salliv ja pluralistlik.
Bezmenov möönab, et need protsessid toimuvad aeglaselt, on kõike muud kui dünaamilised, tagasilöökide tõenäosusest rääkimata. Ometi väärib mäng küünlaid ja temasse pandud rasket raha. Tavapärased sõjapidamisviisid ei kao kuhugi, nende risk – nagu näitavad Vene agressioonid Gruusias ja Ukrainas – püsib soovmõtlemise kiuste kõrge. Kuid tunnistagem, et võimalus valitseda väeta, juhtida käsuta, ära olles ikka kohal olla, on tänases maailmas tunduvalt ahvatlevam.
Putini tunnuslause N.Liidu varisemisest kui 20.sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, millest sai vene inimese tragöödia, ei tähenda veel, et Venemaa peaks tankide ja kahurite väel üritama “veaparandust” kõikjal. Pealegi on tavasõdadega see paha asi, et esmapilgul uhke võit võib osutuda lõpu alguseks. N.Liit jäi lõpuni tootma Zaporožetseid, Žiguleid ja ülikondi, mis muidu olid head, ainult selga ei kõlvanud panna. Lüüasaanud Saksamaa aga ujutas peagi kogu Euroopa üle mersude ja D-margaga.
Putini õpetaja, samuti lennukat karjääri teinud gebiit Jevgeni Primakov postuleeris kümnekonna aasta eest: Venemaa suudab oma sisemised probleemid lahendada vaid siis, kui temast saab jälle suurriik. Muidu polevat Venemaa eksisteerimisel mõtetki. Deržaava on tema loomulik vorm ja eluline vajadus. Ning ennekõike samastub see N.Liiduga ta kunagistes piirides. Enam polegi tähtis omada tingimata territooriume. Liiati on tänased inim- ja muud ressurssid selleks piiratud. Hoopis tõhusam on omada mõju territooriumeil elavate rahvaste ja valitsuste üle. Käiku läheb kokteil hirmust ja armust, vana kombe kohaselt põimuvad piits ja präänik. Kontrollida jutustusi ja arusaamu maailmast on tänapäeval olulisem kui püüe kontrollida maailma ennast.
Kui Balti riikide formaalset omariiklust suudab vene poliitiline eliit isegi tunnistada, siis mitte arusaama, et neil riikel võiks olla mingi iseseisvam tähendus ja koguni oma rahvuslikud huvid. Kõlab küll karmilt, aga kui vaatame Ukraina, Lõuna-Kaukasuse või Moldova näiteid, siis siin pole Kreml ilmutanud valmidust teha sedagi mööndust. Mõistagi ei ole Baltimaad venelaste jaoks prioriteetsed, küll aga on nende tähendus põhimõtteline. Huvi meie vastu võib raugeda mujal, mitte aga Venemaal.
Sealses geopoliitilises žargoonis pole Baltimaad suveräänsed riigid, vaid üks osa Vene informatsioonilis-kultuurilisest ruumalast, mille suhtes kehtib eritaktika. Kui Kremli diplomaatia ei suutnud blokeerida meie liitumist NATO ja euroliiduga, orienteeruti kiiresti ümber. Pealiinid on jäänud samaks mis kahe kümnendi eest: rakendada oma mõju rahvusvahelistes struktuurides, sundimaks Baltimaid tegema Moskvale meelepäraseid otsuseid, ning neid otse töödeldes destabiliseerida ühiskondi, muutmaks nad haavatavaks, nende poliitika ebausaldusväärseks, nad ise sellisteks poolriikideks, kes tõsistel tegijatel on vaid tülinaks jalus.
Eesti vastu suunatud desinformatsioonilise propaganda keskmes on riigi ja ta poliitika tõsiseltvõetavus. Serveeringutes põimuvad lausvaled tõeste vihjete ja pooltõdedega, segamini aetakse tõsiasi ja tõlgendus, malliloov on üksnes meelepäraste viidete selektsioon ja kompilatsioon avalikust allikast, faktide allutamine hüpoteesile. Eesmärk on Eestit näidata kui: 1) saamatut, 2) kuritegelikku, 3) ohtlikku, 4) parasiitlikku ja 5) häbiväärse minevikuga riiki.
1. Eesti kui saamatu riik: üles nopitakse kõik viited äpardustele riigis või kohalikus omavalitsuses, asjade korraldamatusele, ametnike küündimatusele, korruptsioonile ja lahendamata probleemidele, esitades seda kui riigi tüüpilist igapäevaelu.
2. Eesti kui kuritegelik riik: ammendamatu teema, kuna eestlased teadupärast ja enesestmõistetavalt rikuvad lakkamatult kõiki inim- ja kodanikuõigusi, ei pea kinni rahvusvahelistest konventsioonidest, kahepoolsetest lepetest ega isegi omaenda seadustest.
3. Eesti kui ohtlik riik: siia alla käivad kõik viited, kuidas korralagedus ja poliitiline avantürism on ohuks teistele (ammused lood valgetest sukkpükstest-snaipritest Tšetšeenias, relvasaadetistest terroristidele, inim- ja narkosmugeldusest, salakauba transiidist, pahariikide á la Gruusia mahitamisest).
4. Eesti kui parasiitlik riik: teadusega looritet väited, mille kohaselt kogu me majandus püsib vaid tänu idatransiidile ja Suure Venna armule. Moskvat väisanud Rootsi valitsusjuhti üllatas president Putin tõsimeelse kinnitusega, et vene transiit annab 70% Eesti sisemajanduse kogutoodangust.
5. Eesti kui häbiväärse minevikuga riik: lemmikteema igal aastaajal. Eestlaste ajaloos pole midagi, mille üle võiks uhkust tunda. Vähene hea oli seotud Venemaaga, kuid sellest ei oska matsid lugu pidada. Siit lihtne järeldus: eestlased ei vääri oma riiki.
Infosõda on pärast Gruusiat 2008 (kus vene propaganda lüüa sai) omandanud kvalitatiivselt uue tähenduse. Kreml panustab sellesse kolossaalseid summasid. Tegemist on valdkonnaga, kus sisuldasa saab sõduriks olla iga kodanik. Lahinguväljaks on kogu meie inforuum alates tavameediast lõpetades sotsiaalvõrgustikega. Lahing käib inimeste ajude pärast.
Venelastel on ilmekas kõnekäänd: nuudleid kõrvadele riputama. Eeltoodud punktid kirjeldavad vaid eelmängu, milles sihtmärki lollitab keegi teine. Mõni nuudel jääb pidama, mõni mitte. Kõrgem pilotaaž saabub siis, kui lollitatav hakkab end ise lollitama. Tavaline desinformatsioon jõuab strateegilisse staadiumi – elu hakkab libisema mööda nuudleid, mida kokk aeg-ajalt vaid üles soojendab.
Tiit Matsulevitš
suursaadik
