Selle pealkirja all on internetiportaalides ja meedias peetud viimasel ajal lõputuid sõnasõdu. Kas rünnata Iraaki või mitte — selles on küsimus. Küsimus, mis tekitab lahkarvamusi isegi seni suurepärast koostöövõimelisust demonstreerinud USA administratsioonis, kus võib leida nii „sõjakotkasteks“ tituleeritud Iraagi ründamise tuliseid pooldajaid (näit. asepresident Dick Cheney) kui ka leebemaid poliitikuid, keda nimetatakse „rahutuvideks“. Viimaste hulka liigitatud välisminister Colin Powell on kutsunud president Bushi üles vaoshoitusele ja mitte tormama uisa-päisa veel ühte sõtta ajal, mil USA sõdurid viibivad ikka veel Afganistanis, olles seal seotud militaarsete aktsioonidega. Omaaegse presidendi Ronald Reagani administratsiooni välisminister erukindral Alexander Haig nõudis avalikult, et Bushi meeskond peaks taastama omavahelise üksmeele.

Ligemale aasta on USA valmistunud uueks sõjaks Iraagi vastu. Kuidas aga minna nii tähtsale sõjaretkele lõvikoopaga sarnaneva Iraagi vastu ilma mõttekaaslaste ja sõprade toetuseta? Ka ameeriklased suhtuvad Iraagi ründamise võimalusse umbusklikult. Reedel avaldatud ajakirja Time ja CNN-i küsitluste põhjal toetas 51% vastajaist USA maavägede sissetungi Iraaki, 40% oli selle vastu. (Samasuguses küsitluses detsembris oli pooldajaid 70% ja vastaseid 22%).

Ajal, mil Bushi peakorteris kaalutakse võimaliku eeloleva sõja taktikat ja strateegiat, kogub aga hoogu sõnasõda, mis keskendub mõningatele sõlmküsimustele:

1. Millist ohtu kujutab maailma jaoks praegusel hetkel Saddam Hussein ja Iraagi rezhiim tervikuna? Paljud poliitikud on veendunud, et Iraak on viimase nelja aasta jooksul, mil ÜRO relvainspektoritel pole olnud Bagdadi ligipääsu, suutnud välja töötada massihävitusrelvi: eeskätt tuumarelvi; aga nähtavasti tootnud ka suurel hulgal katkupisikuid, närvimürke ja ohtlikke viirusi. Mõnedel andmetel puuduvat Iraagil aga praegu raketid nende surmakülvajate kohaletoimetamiseks. Washington kardab eriti, et säärased relvad võivad sattuda terroristide valdusse, kes toimetavad neid ise sihtpunktidesse. 

2. Kas ÜRO relvainspektorite lubamine Iraaki võiks pingelist hetkeolukorda kuidagi muuta?

 Asepresident Cheney ja tema mõttekaaslased seda eriti ei usu. Nad viitavad Saddam Husseini senistele valedele ja kavalusele.„Rahutuvid on risti vastupidisel seisukohal.

Teisipäevahommikuses teleintervjuus ABC telekanalil esinenud Iraagi asepeaminister Tareq Aziz kinnitas küll, et Iraak on valmis koostööks ÜRO-ga, kuid esitas samas üsnagi ülbes toonis suure hulga nõudmisi, tingimusi ja pretensioone USAle.

3. Kas sõda Iraagi vastu on käesoleva kriisi ainuvõimalik lahendus?

Enamus vaatlejaid arvab, et nii see tõesti on. Ometi on ka hääli (näit. kindral Anthony Zinni), mis kinnitavad, et esmatähelepanu tuleks praegu pöörata al-Qaida terrorivõrgustiku likvideerimine ja Iisraeli-Palestiina rahu saavutamisele. Vastasel korral võib Lähis-Idas samaaegselt USA-Iraagi relvakonfliktiga puhkeda ettenägematute tagajärgedega sõda, mida on juba nimetatud Armageddoniks.

4. Kas Ameerika peaks minema sõtta üksi?

Vabariiklaste „raskekahur” Henry Kissinger on veendunud, et ilma Euroopa liitlaste ja Saudi-Araabia toetuseta ei suuda USA iialgi seda sõda võita. Pühapäevahommikuses populaarses telesaates “Meet the Press” rõhutas mõjukas poliitik Larry Eagleburger, et kui president pole siiani suutnud sõja möödapääsmatuses veenda oma rahvast ega kongressi, kuidas suudaks ta seda siis selgeks teha oma lähimatele NATO-liitlastele? Venemaa, Hiina ja mitmed Araabia riigid on ametlikult teatanud oma vastuseisust Iraagi ründamisele ja kutsunud USAd sellest plaanist loobuma.

5. Ja lõpuks - kes võiks asendada Saddam Husseini?

Iraagi opositsioon näib vähemalt praegu olevat lõhestunud. Pole ka täpseid andmeid selle kohta, kui suur osa iraaklastest ootab just pikisilmi Ühendriikide poolt pakutavat vabadust. Analüütikute arvates peaksid USA väed rahutagajatena Iraaki jääma vähemalt 10-ks aastaks või kauemgi. Võime vaid kujutleda, kui palju see kõik maksma läheb.

Ülaltoodu põhjal võib väita, et USA administratsioon on sattunud keerulisele ristteele, mis näib kujunevat George W. Bushile isiklikult ja tema välispoliitikale raskeks katsumuseks.

Märkmed: