5. novembri Postimehes kirjutas bioloog Rein Kuresoo Remo Savisaare loodusfotole saateks loo pealkirjaga „Siidisabad toovad Eestisse saami eksootikat“. Vahel läheb meelest ära, et ega tõepoolest siidisabasid (waxwings) suvel Eestis naljalt ei näe; nad pesitsevad kaugel põhjaraal, tundras. Sügisel aga rändavad lõunamaale – meile! Siin on mõnede arvates soe ja puud vilju täis. Nemad on meile eksootika ja meie nendele. Tegelikult lendavad kaugemale veel, aga mõned jäävad ka meile talvituma.
Remo Savisaare või Sven Žaceki fotode tasemele ma ei küündi, kuid süda hakkas siiski kõvemini põksuma, kui 7. hingekuul sattusin siidisabade peolaua tunnistajaks Tallinnas Tondil. Parv oli muljetavaldavalt suur, mitmekümne-pealine. Ja sabaline. Kanadas on õnnestunud näha nn Ameerika siidisaba (cedar waxwing, Bombycilla cedrorum), Euroopas elab aga Bohemian waxwing, Bombycilla garrulus, „ jutukas siidisaba“. Kolmas venda, vennikene elab kaugel Jaapanissa.
Siidisaba ehk rahvasuus ka viristaja (NB – mitte viriseja), kuna teeb viristavat häält. Kui neid on palju, siis terve õhk lausa kiliseb. Kuula siit: https://www.loodusheli.ee/ET/l... Aga mõistagi on nii erilise välimusega linnul enamgi rahvapäraseid nimetusi: talvelind, külmalind, pihlakapoiss, kadakpüü, kadakakull, lepalind, tuhkpea, tuttpea, tuttmüts, tutt-till, tutt-tili, viristaja, sirinokk.
Siidisabal on pealael suletutt, mida aeg-ajalt turri ajab, kitsas must silmamask, mis talle pisut „kurja kulmu“ ilme annab ja must kurgulaik. „Kui muidu on sulestik võrdlemisi ühetooniline, siis tiiva servad ja saba on kirjumad. Tiibadel on nii musta, kollast, punast kui ka valget tooni, sabaotsas on lai kollane tipuvööt. Kõik see teeb siidisaba teiste meil kohatavate lindude seas täiesti segiajamatuks,“ kirjutab RMK loodusblogi ja eks ta ole ainulaadse välimusega kõikjal.
Perekonna nimi Bombycilla tuleb vana-kreeka sõnadest bombux – siid ja moodsa ladina cilla – saba. Saksa keeles on linnu nimi samamoodi Seidenschwanz. Ingliskeelne „vahatiib“ tuleb tiivaotste punasest, mis meenutab pitseerimisvaha (sealing wax).
„Teiste lindudega võrreldes on siidisabal vilgas seedesüsteem ning väga lühike soolestik, mis on kohastunud saama karmides oludes kiiresti vajalikku energiat käärinud alkoholisisaldusega marjadest. Sellepärast arvataksegi, et linnud on käärinud marjade söömisest purjus. Tavatu julgus, sagedased lennud vastu aknaklaase ja kentsakad akrobaatilised manöövrid viljade hankimisel võivad küll sellele viidata.“
Meelsasti söövad nad lisaks fotol olevatele viirpuumarjadele pihlaka- (rowan), lodjapuu- (guelder rose), kibuvitsa- (rosehip) ja aroonia chokeberry marju, isegi kadakamarju, paradiisiõuntest (crabapples) ja metsõunapuu viljadest rääkimata.
Riina Kindlam, Tallinn
Siidisabade sügispidu (4)
Eestlased Kanadas | 25 Nov 2022 | Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Põhja-Ameerikas elavad nii Ameerika siidisaba (cedar waxwing), kui ka siidisama (bohemian waxwing). Viimast võib pigem trehvata talvisel ajal, kui tuleb lõunapoole marjule. Täpselt nii, nagu Eestis. See jäi loos veidi ähmaseks.
Eestlased Kanadas
TRENDING
