See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/siim-kaasik-jagas-postitust-grupis-ekre-soprade-klubi-fb/article54107
Siim Kaasik jagas postitust grupis: EKRE Sõprade Klubi. FB
23 Jul 2019 EWR Online
 - pics/2019/07/54107_001_t.jpg

Kasutaja Sven Salumets foto.
Täna 25 aastat tagasi allkirjastasid Eesti Vabariigi president Lennart Meri ja Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin Moskvas kokkuleppe Vene vägede lõplikuks väljaviimiseks Eesti territooriumilt. Eestisse oli selleks hetkeks jäänud 7600 144. diviisi sõdurit, viimane komandör oli kindral Gerassimov, praegune Vene kindralstaabi ülem ja kaitseministri asetäitja, Venemaa Süüria-operatsiooni arhitekt ja Krimmi annekteerimise järel EL-i musta nimekirja kantud ülimõjukas sõjaväelane.

Läbirääkimised NSV Liidu sõjaväe väljaviimiseks algasid septembris 1991. Septembriks 1992 tegi Venemaa pakkumise viia väeosad Eestist välja aastaks 2002. Eesti ei nõustunud. Vene pool pakkus uueks tähtajaks 1997. aastat. Eesti polnud nõus.

Samal ajal oli Venemaa kokku leppinud Saksamaaga, et sealt lahkub Vene väegrupp 31. augustiks 1994, selge oli ka Vene üksuste lahkumine Kesk- ja Ida-Euroopast, samuti Lätist ja Leedust.

Eestil oli oht, et kui kokkulepet Vene üksuste lahkumiseks ei sõlmita, jääb võõrvägi siia samamoodi nagu näiteks Moldovasse, Gruusiasse või Armeeniasse.

Rahvusvahelisest survest tõugatud, peaaegu viimasel hetkel Moskvas 26. juulil 1994 presidentide Meri ja Jeltsini sõlmitud nn juulilepete järgi kohustas Venemaa viima oma armeeüksused Eestist ära 31. augustiks 1994. Seejuures taganes Venemaa nõudmisest, et kõigile nende sõjaväepensionäridele antakse ilma igasuguste tingimusteta Eesti elamisluba. Eesti ei taganenud aga enda nõudmisest, et neile, kes kujutavad endast ohtu Eesti julgeolekule, ei pruugi elamisluba anda.

Kui Venemaa juhtkond kujutanuks oma halvimas unenäos ette, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui nad väed välja viivad, et Eestist saab NATO ja Euroopa Liidu liige, oleks nad kindlasti vähemalt proovinud hoida neid positsioone viimseni. Ilmselt oleksime sel juhul täna kui just mitte Venemaa osa, siis vähemalt täielikus sõltuvuses Kremlist.

Kaheksa- ja üheksakümnendad. Aeg, mil juhtusid vähetõenäoliste asjaolude kokkulangemise tulemusena täiesti uskumatud asjad. Aeg, kui rahvas tõusis kui üks mees ja läks, sest kutsusid süda, juured ja kodumaa, usk, lootus ja armastus.
Märkmed: