Par.: Siim Kallas, Daniel Caspary, Kalle Randalu ja luuletaja Indrek Hirv.
Foto W. Siebert
Foto W. Siebert
Tervituskõnes ütles kristlikust demokraadist Euroopa Parlamendi liige Daniel Caspary: „Euroopa on üha rohkem kokku kasvamas. See ei ole mitte üksnes kulunud sõnakõlks, vaid me kõik märkame seda iga päev, minnes näiteks itaallase juurde sööma, ostes iiri võid või kinkides Eestis sõpradele pudeli saksa veini. Euroopa ei ole mitte ainult meie tänapäev, vaid ka tulevik. Euroopa-koolis õppivate laste õpetamine kuulub just sellesse tulevikku. Siin, Karlsruhes, saavad õpilased kõrgelt kvalifitseeritud, mitmekeelse koolituse. Siin valmistatakse neid ette elama ja töötama Euroopas.” Ta lisas, et investeerida tasub ainult nendesse projektidesse, mis tulevikus kasu toovad.
Euroopa-koolide süsteem
Euroopa-koolide süsteem äratati ellu 12. aprillil 1957 selleks, et EL-i ametnike lastel oleks võimalik saada koolitust oma emakeeles. Koolisüsteemi kontrollivad kõik EL-i liikmesmaad ja siin vahendatakse õpilastele eriti euroopalikke väärtushinnanguid: avatust, sallivust ja demokraatiat. Samas saavad lõpetajad ka rahvusvaheliselt tunnustatud gümnaasiumi lõputunnistuse. Koolides kasutatakse õppekeelena kõiki EL-liikmesriikide keeli, emakeel on õpilastele esimeseks keeleks. Momendil tegutseb 13 Euroopa-kooli: Ühendatud Kuningriikides (Culham), Belgias (Mol ja Brüssel), Luksemburgis, Hispaanias (Alicante), Hollandis (Bergen), Itaalias (Varese) ja Saksamaal (München, Frankfurt ja Karlsruhe).
Kõik koolid on kolmeastmelised, kuhu kuuluvad lasteaed, algkool ja keskkool (gümnaasium).
Eesti-koolis Karlsruhes
Karlsruhe Euroopa-kooli direktor Tom Høyem rääkis, et nende õppeasutuses õpivad ka Strassburgis töötavate ametnike lapsed. Kuigi koolitee on 80 km pikk, tulevad õpilased sinna meelsasti.
Karlsruhe linn on investeerinud suuri summasid kooli arengusse.
„Meie linnale on rahvusvahelise kooli olemasolu auasi. Viimastel aastatel oleme infrastruktuuri ja kooli arendamiseks kulutanud 50 miljonit eurot,” ütles pealinnapea Heinz Fenrich, nimetades kooli Badeni metropoli créme de la créme´ks. Ka abilinnapea Harald Denecker jagas Fenrichi arvamust: „Karlsruhe on tuntud teadlaste linn, kuulus oma kõrgtehnoloogia poolest. Siia saabub õpetlasi kogu maailmast ja nad tulevad palju parema meelega teades, et siin saab nende järelkasv hea hariduse oma emakeeles. Rahvusvaheline kool rikastab pealegi ka linna argielu.”
Direktor Høyem toonitas, et kooli tegevust toetavad peale EL-i ja linnavalitsuse finantsiliselt veel 80 regiooni firmat, sh Siemens, kes on ka kooliga sõlminud vastava lepingu.
Gümnasiastid tutvustasid Kallasele Eesti stendi.
Foto: W. Siebert
Foto: W. Siebert
Oma silm on kuningas
Siim Kallasele anti võimalus oma silmaga kaeda, kas Karlsruhe poliitikute kiitused pole äkki liialdatud. Esmalt tutvustas kooli direktor kõrgele külalisele õppeasutuse ruume ja õpilasi. Karlsruhe Euroopa-kool koosneb neljast peahoonest. Õppeasutuses on ka kaks suurt spordihalli, mänguplatsid ja meditsiinipunkt. Klassiruumidest avaneb vaade rohelusele. Koolilaste kasutada on kaasaegse tehnikaga varustatud arvutiruumid, kaks raamatukogu ja mitu laboratooriumi.
Peale kooliga tutvumist viidi külaline saali, kus algul mängis Karlsruhes elav pianist, kohaliku Muusikakõrgkooli professor Kalle Randalu Lepo Sumera teose „1981”. Algklasside õpilased laulsid Eesti hümni. Vanemad õpilased olid valmistanud stendi andmetega Eesti kohta, kus ka kirjeldasid juba 10 aastat toiminud õppetöö vahetusprogrammi Paide linna gümnaasiumiga. Inglise ja ladina keele õpetaja Indith Gibbon tegeleb juba viis aastat selle programmi koordineerimisega ja ta rääkis koostööst ainult positiivselt. Tema abikaasast Richardist, kes toimetab Euroopa-kooli kodulehekülge www.eskar.org, on saanud estofiil. Eesti lapsed elavad (nagu ka Euroopa-kooli õpilasedki Paides viibides) perekondades ja nad räägivad omavahel peamiselt kas saksa, inglise või prantsuse keelt.
Hr. Kallas tänas nii Daniel Casparyt Euroopa Parlamendist kui teisi poliitikuid, samuti Euroopa-kooli juhtkonda, õpetajaid ja õpilasi meeldiva vastuvõtu eest: „Teie missioon on väga austusväärne, kuid liikmesriikidel ei ole praegu oma eelarvest võimalik välja anda erikoolidele nii kopsakaid summasid.” Minu küsimusele, kas senised investeeringud Euroopa-koolidele on ennast ära tasunud, vastas Kallas: „Loomulikult tasub rahvusvaheline haridus end alati ära, Karlsruhes on see ju mõeldud mitte ainult euroametnike, vaid ka teadlaste lastele.”
Vastuse, kas Euroopa-koolid võivad ka tulevikus loota EL-i rahasüstile, jättis Kallas võlgu. Esitasin sama küsimuse ka Daniel Casparyle, kes oli arvamusel, et Euroopa-koolid ei ole sugugi mitte eliit-, vaid ikkagi tavakoolid, kuhu võivad kõik lapsed, kellel on vastavad eeldused, õppima tulla. „Baden-Württembergi Liidumaa maksab igale Karlsruhe Euroopa-kooli õpilasele ka kooliraha, seetõttu ei ole see õppeasutus mingi erakool. Euroopa-koolides õpivad erinevatest rahvustest õpilased, kes juba varakult teadvustavad, et maailmas on erinevate kultuuride ja keeltega rahvaid. Seetõttu õpivad nad ka juba aegsasti aru saama, et teiste maade erinevuste ees pole vaja tunda hirmu, vaid see rikastab elu.”
