http://www.vabaerakond.ee/siim...
Seda anekdooti räägiti vene ajal erinevate tegelastega, küll Nõukogude Eesti kui terve NLi juhtide nimesid kasutades. Et läheb Suur Juht puhkusele ja annab oma asetäitjale (või ENSV juhile) lahendada nende nädalatega kolm kõige põletavamat probleemi, mis segavad kommunismi ehitamist: likvideerida sabad, korteripuudus ja kirikuskäimine. Tuleb siis Suur Juht tagasi ja näe, poodides sabasid ei ole, vastavad väljaanded on täis teateid vabast elamispinnast ja kirikud on inimtühjad… Kohe teiselt küsima, et mida sa siis tegid? «Noh, sabad – mõned piirid panin kinni. Korteriprobleem – mõned piirid tegin jälle lahti… ja kirikutesse lasin sinu pildid panna.» Ja nii ta tervis ootamatult halveneski…
Kui see Suur Jama lõppema hakkas, tulid eestlased välja IME ideega ja diskussioonides öeldi välja elementaarne tõdemus, et paja ühes nurgas ikka paksemat suppi ei keeda. Läks paar aastat ja saimegi idapiiri kinni. Läks veel natuke aega ja saime läänepiiri lahti; salamõte – rehepapid, nagu me oleme – ikka seesama: paja ühes nurgas ei saa ka lahjemat suppi keeta, küll seda tummisemat kraami siiagi triivib.
Triivis ju tegelikult küll; tuleb senini. Ainult et nii, nagu tolles vanas anekdoodis, sõltub palju sellest, mis piirid ikkagi kinni pandi ja mis lahti tehti…
Euroopa Liit (jah, see kasvas välja Söe- ja Teraseliidust ja nii edasi) oli algselt kaubandusliit. Ühte lausesse kokku võetuna tähendab see seda, et sellise liidu piires hinnad tõepoolest enam-vähem ühtlustuvad, pole aga mingit otsest mehhanismi, miks palgad seda tegema peaksid. Niikaua, kui maksud, infrastruktuur, hääleõigus ja paljud muud asjad on endiselt seotud territoriaalsete üksustega (loe: riikidega, mis on aga ilma jäetud enamikust traditsioonilistest majandusruumi kaitsmise instrumentidest, alates tollidest), ühtlustavad palku ainult kaudsed mehhanismid, näiteks kõnnib kvalifitseeritud tööjõud sinna, kus sama töö eest rohkem makstakse. (Seda saab takistada ainult «tagurpidi sunnismaisusega» – töölubadega. Arusaadavalt on pilt keerulisem, siin on kümneid tegureid, alates keelebarjäärist ja ausast koduarmastusest, lõpetades kliima sobivusega, ent need ei muuda asja olemust.)
Et pilti selgemaks teha, kujutleme näiteks, et Eesti maakonnad «iseseisvuksid», st peaksid end oma maksutulust ära elatama – pooltest põgeneksid viimased inimesed juba sel sügisel! Aga kujutleme lisaks, kui teised maakonnad keelduksid nende pensionäre (sissekirjutuse = kodakondsuse alusel) vastu võtmast… Ütleme, see pilt läheb nii jubedaks, kui minna laseme. Aga mis on tänases ELis teistmoodi?
ELis on tagatud kaupade vaba liikumine. Eksisteerib veel piiranguid, kuid peaaegu on vaba ka tööjõu ja teenuste liikumine. Kehtib euro ja ühtlustatud on arvestatav hulk seadusi. Selle kõrval on haledas seisus poliitiline liit ja puudub korralik föderaaleelarve. See pole ainult Eesti häda, samas lollis seisus on kõik ELi riigid. Valitseb teatud mõttes skisofreeniline olukord, kus ühist vereringet, kopse ja seedimist on juba päris palju, aga vanade rahvusriikide seljaajud pole veel toimuvast aru saanud ja tõmblevad igaüks ise suunas.
Sellega saab ainult nõus olla, et tänane seis kaua kesta ei saa, kas poliitiline liit või lagunemine – euro ilma finantsdistsipliini tagada suutva valitsuseta on… jah, pooleldi rase.
Iseolemise illusioon ja halvad valikud
Kui kuus aastat tagasi algas masu, jooksis ka meil siin kõik kokku, sest oleme ju maailmamajanduse osa. Tööstust arvestatavalt pole, elame transiidist ja turismist ning kasvatame sinna juurde natuke juurikaid. Kokkuhoiupoliitika tähendas, et koos valitsuse tellimuste kadumisega pidi tegevuse lõpetama hulk ettevõtteid ja inimesed jäid tööta. See on väga lihtne nõiaring – tellimusi on kindel hulk, erasektor ja valitsus. Kui viimased langevad ära, siis mis juhtub? Kas saad müüa rohkem erasektorisse, kui teised firmad avastavad samuti, et riiklikud tellimused langevad ära, järelikult tuleb mahtusid ja seejärel üldse kõike vähendada? Järelikult kogu majanduses ringlev rahapööris kuivab kokku ja lakke lendab ainult töötusprotsent.
Siit algavad hädad! Asi pole isegi mitte ainult selles, et töötuabiraha on väiksem kui palk ja erasektori töötajad üldiselt tegid midagi mõtestatut, vaid et ametkonna palgad küll vähenesid, kuid üldiselt hakkasid valitsemiskulud ikkagi võtma suuremat protsenti koguproduktist. See on järgmine nõiaring, mis samuti, kuigi pisut teise nurga alt taandub sellele, et meil ei ole seda mootorit või hooba, millega asi uuesti käima tõmmata. Tulemus on näha – eksporti on vähe ja arvestatava riikliku tellimuseta turg kiratseb, sest valitsus ostab nigelalt, et mitte võlgu jääda. Kuna aga rahval pole tööd, seega sissetulekut ja seetõttu tihti juba lihtsalt süüa, on tulemuseks näiteks 80 000 SMS-laenu võlglast, kuuendik lapsi alla ametliku vaesuspiiri (erinevatel hinnangutel kuni pooled puuduses) ja püsiv koht maailma esikümnes enesetappude arvult 100 000 elaniku kohta.
Nüüd aga jõuame selleni, mis teeb Eesti olukorra enamiku Euroopa-Ameerika riikidega võrreldes palju hullemaks. Eestis otsustati, et riik võlgu ei võta. Teisisõnu – Eesti ei otsinud väljapääsu kollektiivina, vaid inimesed jäeti igaüks enda eest võitlema; eraisikute laenukoormus on meil jälle üks kõrgemaid. Paraku aga valitsus unustas, et oleme avatud süsteemis ja iga asi tuleb millegi arvelt. Antud juhul meie tuleviku arvelt – lapsi sünnib vähe ja töötegijad jooksevad laiali.
Tõelised hädad algavad aga sellest, et vaatamata valitsuse kokkuhoiupoliitikale hakkasid valitsemiskulud võtma suuremat protsenti koguproduktist. Ja seegi pole veel kõige hullem – valitsemiskulud kasvavad nii, et majandusel on sellest ainult kahju, kuna riik üritab endiselt kokku hoida – st ei telli midagi, ei ehita ega arenda – ja kasvanud on ainult ühiskonna piduriks muutunud ametnikehordi palgakulu.
Ja ikkagi ei ole see veel kõige hullem – selleks, et töökeskkond kõige laiemas mõttes areneks, tuleb sinna investeerida. Su nö baasvõimekus midagi teha hakkab langema, kui ainult raha välja võtta. Kas keegi kahtleb, et meie palgad oleksid suuremad, toimuks mingigi majanduskasv, paljud toredad kaasmaalased poleks emigreerunud ja sündivuski parem, kui näiteks ligikaudu viimasel kümnel aastal oleks Eesti majandusse investeeritud paarkümmend miljardit eurot? Aga kust see raha oleks võinud tulla? Noh, 10 miljardit on välispankade poolt avalikult deklareeritud väljaviidud kasum. Kasvanud valitsemiskulu võib arvutada nii ja teisiti, kuid pakutud number peaks olema pigem tugevasti alahinnatud.
Rootsi kristall
Kuni riikidel on endiselt kohustus toimida riigina, on ülim idiootsus või kuritegu oma kodanike vastu mitte kasutada endiselt riigi käsutuses olevaid mehhanisme selle sihipäraseks arendamiseks. Riik korjab endiselt makse. Ja kui need maksud laekuvad välispankade kontodele, kus see laenatakse edasi su kodanikele, laenu tagatisena juba reaalsed kodud ja su kodumaa varad, ja tehingute protsendid lähevad riigist välja koos muude selliste rikkuste haldamisest saadud tuludega…
Siis tahaks kellelgi kõrvadest kinni võtta, kõvasti raputada ja küsida, palju sulle maksti või miks ometi on sul aju asemel marakas?!?
Miks meil ei ole Eesti oma pankasid, mille plaanides on riigi poolt soositud ettevõtluse arendamise poliitikad? Miks meil ei ole laenuühistuid, mis toetavad meie ettevõtlust? Miks me oleme andnud käest olulised riigi juhtimise hoovad? Muide, EL ei nõua, isegi ei soosi seda.
Keegi peab kord välja ütlema, et eestlaste teadvuses on viimaste aastatega muutunud rootslase kujund. See ei ole enam natuke naljakas, ent sellest hoolimata väärikas töötegija, kes meid küll kunagi eriti millegagi aidanud pole, kuid vähemalt võttis põgenikud vastu. Nüüd on sellest saanud kalk ja ülbe klantsitud pankur, kes koorib protsente meie raskelt teenitud rahalt ja saadab kohtutäiturid töö kaotanuid kodudest välja tõstma.
Ah jaa, see jutt, et kui maksustame kasumi, siis investeeringuid ei tule… Mis investeeringutest me küll pankade puhul räägime? Laud, tool, arvuti… Miks küll heliseb peas vanasõna, et loll ja tema raha ei püsi koos…?
Toredad töökad rootslased on tegelikult alles, nad töötavad kodus ja, muide, on hädas täpselt nendesamade liigkasuvõtjatest petistega. On aeg hambaid näidata! Normaalne riik ei anna oma kodanikke väliskapitali võlaorjusse, vaid juhib oma väärtuste liikumist, kasutades selleks näiteks riigipanka. Kui see kellegi teisega juhtuks, võiks sünge «kits kärneriks» naljana võtta, et seda juhtis vahepeal (küll eesti juurtega) rootslane… Aitab euroseaduste tingimusteta ülevõtmisest, aitab ELis pelgast kaasalohisemisest, meil tuleb võtta vastutus eestluse püsimise eest ja lõpuks ometi käituda riigina! Riigi üheks esmaseks tunnuseks on võime oma kodanikke kaitsta.
Renaissance
Mulle absoluutselt ei meeldi meie tuleviku kontekstis sõna «restart». Restarti on lihtne teha, tõmbad korraks juhtme välja ja laed süsteemi uuesti… täpselt sellisena, nagu see oli enne kokkujooksmist – mitte midagi põhimõtteliselt uut ei sünni. Hulga parem sõna (kuigi pisut pateetiline) on «renessanss» (renaissance, taassünd). See seostub valu, pingutuse ja millegi täiesti uue lootusega. Eesti ei vaja restarti. Meil ei ole vaja uusi nägusid Toompeale ainult selleks, et juba enne algust tüdinud tegelased räägiksid kompromisside kunstist ja reaalse elu vajadusest ning kogu trall päädiks mõne kosmeetilise muudatusega. Me vajame uuestisündi. Uut mõtlemist.
Me vajame kogukonda. Ühistulist tegevust piiravad seadused tuleb tühistada. Väike- ja mikroettevõtlust pärssivad seadused tuleb tühistada. (Vaadake, tulumaksuvaba miinimum töötab sotsiaalse võrdsuse saavutamise suunas, igasugused «peamaksud» aga täpselt vastupidiselt, ebavõrduse süvendajatena, ja näiteks fikseeritud sotsiaalmaksu miinimum on üks nendest.) Me ei vaja valitsust, kes kohtleb kõiki kodanikke potentsiaalsete petistena ja nöögib ettevõtlikke inimesi kaudsete maksudega, sest lubas alandada otseseid. Maksulaekumiste puudujääk ei õigusta alatust! Et majandus uuesti käima saada, tuleb leppida vähenenud maksutuluga, pigem tuleb rakendada tõsiseid meetmeid bürokraatia ohjeldamiseks. Või öelgem otse – bürokraatide lahtilaskmiseks. Riigi esindajad peavad olema ettevõtjale abimehed ja nõuandjad, mitte otsima põhjusi trahvida ja keelata.
Aga siit jõuame tagasi tõdemuseni, et me vajame uut mõtlemist. Saab see tulla aga ainult uue valitsusega.
Ma näen meil siin – kivisel ja tuulisel kaldal, külmade soode ja metsade keskel, kust me oleme põgenemas veel kõledamatesse betoon- ja kipsilabürintidesse, et seal vaikselt välja surra või minema rännata – ainult ühte teed. Kõrgtehnoloogia selle sõna algses tähenduses – enneolematu ja natuke ohtlik. Kuigi see sõna seostub enamasti arvutustehnikaga, kasutati seda algselt muide aatomitehnikaga seoses, täna aga võime siia alla vabalt lugeda ka kosmose- ja geenitehnika.
Ent me ei suuda seda igaüks eraldi. Ja just selleks peame oma riigi uuesti looma.
Kui me seda ei tee, jätkuvad ja süvenevad kõik tänased protsessid, mida võib kokku võtta ühte sõnasse – hääbumine. Iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Kui ka 2015 valimistel jäävad võimule seniste otsuste tegijad, oleme ilmselt väärt välja surema.
Artikkel on ilmunud 2.augustil 2014 Postimehe Arvamusportaalis.
