1949. aasta 25. märtsi öösel paiskasid kohalikud kommunistidest aktivistid ja Nõukogude sõdurid jäädavalt segi tuhandete eesti perekondade saatuse. Varahommikune rusikapõrutus uksele tähendas senise elu lõppu enam kui 20 000 inimesele, paljudele neist ka elu lõppu üldse. Uksed, mida piisavalt ruttu ei avatud, löödi jalaga sisse ja hirmunud naabrid, kui need julgesid ennast näidata, käsutati eemale. Veoautode kastis viidi une pealt äratatud, mitte milleski süüdi olevad inimesed lähimasse raudteejaama, mis oli NKVD vägede range kontrolli all. Perekonnapead eraldati jaamas ülejäänud perest lubadusega pered peagi taas kokku viia. Loomulikult oli see kommunistide järjekordne vale. Eakaim küüditatu oli 95-aastane vanake ja noorim 3-päevane imik, kes kumbki ei elanud üle rongisõitu täistuubitud loomavagunis. Kui 1941. aastal toimepandud küüditamine puudutas linnainimesi, siis seekord oli kannatajaks põhiliselt talurahvas. Sellise represseerimistegevusega valmistati teed ulatuslikuks kolhooside rajamiseks. Oma vabaduse kaotasid maainimesed, kes olid suhtunud eitavalt kollektiviseerimisse või suuremate majapidamiste omanikud, kelle senise töö tulemusi oli vastsel kommunistlikul võimul kasulik omastada. Samas oli üheks eesmärgiks jätta metsades tegutsevad vabadusvõitlejad, nn. metsavennad ilma neile vajalikust majanduslikust toetusest. Lisaks küüditatuile viidi 1941. aastal Nõukogude Liitu umbes 5500 endist sõjaväelast ja üle 33 000 Nõukogude Armeesse mobiliseeritu, kes paigutati töölaagritesse, kuna relvi neile usaldada peeti liiga ohtlikuks. Ebainimlikes tingimustes, mis ei erinenud palju sunnitöölaagritest, hukkus neis üle 13 000, peamiselt näljasurma ja haiguste läbi. Esimesel okupatsiooniaastal arreteeriti Eestis 7200 ja mõrvati ilma igasuguse kohtuotsuseta 1850 inimest. Teadmata kadunuiks jäi 1390, kes tõenäoliselt julgeoleku poolt tapeti. 1944. aasta sügisel MEMENTO teabe- ja ajalootoimkonna andmeil küüditati aastatel 1944 - 1946 umbes 34 500 inimest. 1949. a. deporteeriti Venemaale üle 20 000 eestimaalase. Ligi 50 aastat kestnud okupatsioon ja sellega kaasnenud genotsiidi tulemusena vähenes meie elanikkond ligikaudu 70 000 inimese võrra.
Siberiga tegid tutvust ka need eestlastest sõjaväelased, kes olid lootnud pääseda Soome või Rootsi põgenedes. Soome - N.Liidu vaherahulepingu kohaselt oli Soome kohustatud deporteerima riigisolevad Baltimaade sõjaväelased.
Soome president 1946-1956 Juho Kusti Paasikivi