Ei läinud kaua, kui järeldasin, et edasijõudmiseks Ameerika Hääles, eriti selle uudisteosakonnas, tuleb ennast maksma panna. Ja eriti siis, kui oled mitte üksnes välismaal sündinud, vaid kogenud ka kommunismi.
Kui algaastatel üks vanem peatoimetaja kirjutas minu reiting’usse, et olen vahel liiga kinni oma „eelarvamustes“, meenus mulle üks mu politoloogia professor ülikoolist. Olin kirjutanud tema klassis pikema töö (1954) „Kommunism teoorias ja praktikas“. Ta oli selgelt hädas mu hindega, kutsus mind oma kabinetti ja ütles, et ma olevat „liiga noor, et sellest aru saada“. Kui kirjeldasin oma tausta ja viitasin paljudele allikatele selles töös, andis ta mulle kõhklevalt „A“ hinde, kuid pani miinuse taha, sest ma polevat ikkagi sellest „täiesti“ aru saanud.
Nii nagu see professor, olid mitmed mu „pärismaalastest“ kolleegid uudisteosakonnas oma arvamuste kammitsais, mis olid rajatud nõukogude propagandale ja mitte kogemustele ega faktidele. Kuid 1960ndate alguses olid paljud neist segaduses, sest nad ei osanud ära seletada Koread, Kuubat, Berliini müüri, Hiinat, Vietnami jne. Asi läks päris hulluks, kui nende keskele ilmusid isikud, kes rääkisid kommunismi õudustest, detailsetest kogemustest ja neil olid isegi fotod!
Uudisteosakonnas oli ca 70 kaastöölist. Lisaks olid meil korrespondendid Washingtonis, kõikjal USAs ja välisriikides. Välja arvatud viis-kuus kolleegi mujalt, oli osakonnas aastatel 1962-1975 kolm idaeurooplast – mina, mu ungarlasest sõber (kes oli ka vahepeal sinna „värvatud“) ja vanemas eas serblane.
Nagu paljudes asutustes, tekkis ka siin võimuvõitlus. „Pärismaalastest“ kolleegidel ei olnud regionaalset ekspertiisi, nii soovisid nad, et kõik uudised oleksid „tsentraliseeritud“. AH ingliskeelsetes saadetes tekkis seetõttu olukord, kus uudistes oli liiga palju USA ja muid uudiseid, mis Central Desk’i arvates olid tähtsamad (õnnetused, kohalikud riigipöörded, USA osariikide poliitika jne.). Minu 22 euroopa keelte osakonda protesteerisid, et nad tahavad edastada uudiseid, mis otseselt huvitavad nende kuulajaid.
Kord koostati salajane projekt, mille ka osakonna direktor heaks kiitis, likvideerida kõik regionaalsed „lauad“ ja terve osakond tsentraliseerida. Mulle aga ei avaldatud seda enne, kui kõik teised toimetajad olid selle heaks kiitnud. Kui siis lõpuks sellesse ka mind kaasati, ütlesin enda poolt kategoorilise „ei.“ Kuid ma soovisin paar päeva järelemõtlemise aega ja teavitasin sellest kõiki keelteosakondi. Need nägid sellest projektist kohe läbi ja ma teatasin nende arvamusest oma direktorile. Tulemus oli, et see projekt läks prügikasti.
Pärast seda ei olnud mu elu uudisteosakonnas just oivaline, kuid olin aidanud „päästa“ regionaalsuse ja säilitanud kuulajaskonna. Ilma keelteosakondade abita ei oleks ma seda saavutanud. Eriti avaldan tänu Leedu, Läti, Ungari, Poola, Ukraina ja Bulgaaria osakondadele.
Oli ka küllalt aegu, kui pidime kaitsma USA mittetunnustamispoliitikat. Kord tuli USSR osakonna (Euroopa oli „poolitatud“, teiseks oli Nõukogude osakond, kus olid kõik „NSV“d peale balti keelte) direktor uudisteosakonda ja kaebas, et ma kirjutavat valesti! Ta oli ise välisteenistuja ja hiljem suursaadik. Ma kirjutasin parajasti uudist, kus tuli nimetada Eestit. Ta tuli kohe mu selja taha, luges kirjutusmasinast mu uudist ja hakkas kärkima, et ma pean kirjutama „Soviet Estonia“ ja mitte lihtsalt „Estonia“. Ma vastasin talle viisakalt, et paluks mitte mind tülitada, kui olen deadline’l; tuletasin talle meelde mittetunnustusdeklaratsiooni ja palusin tal helistada riigidepartemangu. Mees läks edasi minu direktorile kaebama. Hiljem ta enam minuga otse ei rääkinud. Mul oli palju parem vahekord Vene osakonna direktori Viktor Franzusoffiga, kes teadis täpselt, kuidas Balti riike nimetada.
Nagu lugejad teavad, said kõik kolm balti esindust igal aastal välisministeeriumilt kirja, kus õnnitleti neid aastapäevade puhul ja kinnitati mittetunnustamispoliitikat. Kuna ma euroopa uudiste toimetajana ja hiljem Euroopa osakonna asedirektorina olin kontaktis välisministeeriumi vastavate „laudadega“, siis võttis Ungari laua ametnik tihti minuga kontakti, sest Balti riikide poliitika oli tema alluvuses. Ungari laud kirjutas algsed kirjade tekstid välisministri (riigisekretäri) allkirjastamiseks. Juhtus mitu korda, kus taheti, et ma seda teksti täpsustan, vaatan üle või koguni aitan kirjutada. Kord protesteerisin, kui riigisekretär Rogers ei tahtnud mittetunnustamislauset sisse panna. Ta andis siiski järele.
(Järgneb)
Siin Ameerika Hääl, Washington (12)
Arvamus
TRENDING
