Eesti osakond oli algaegadel Washingtonis harmooniline ja väga professionaalne. Kõik täisajaga töötajad olid varem tuntud vabas Eestis.

Omavahelised, proffidele omased arusaamatused ei seganud tööd. Igaüks teadis oma ülesannet – informeerida kuulajaid Eestis. See oli nende siht ja muu oli teisejärguline. Respekteerisin neid kõiki ja nad käitusid minu kui noore uustulnukaga abivalmilt ja korrektselt.

Keegi peale keeleteadlase Mall Jürma ei olnud üleolev. Kuigi ta tuli alguses välja oma kuulsate pursetega: „Mis see Ederma siin teeb?“ ja „Härra Ederma, te tegite vea!“, milliseid tsiteeriti naljanumbrina veel kaua veiniklaaside taga, oli ta hiljem minu suhtes väga abivalmis, eriti kui nägi, et suutsin täita stuudios lünka, mis vahel tekkis haiguste ja puhkuste tõttu.

Kitzbergi soovil said minu „leivanumbriks“ ameerika üliõpilaselu ja Berliini müür, mille algajal kirjutasin, kuidas inimesed põgenesid nii müüri alt, pealt kui ka sellest läbi.

Kuid eks nii Mall Jürma kui ka teine naine, Tartu ülikooli juurataustaga Asta Türner, pidanud võitlema endale kohad kätte tüüpilises eesti meeste maailmas. Mehed moodustasid osakonna tuumiku: juhataja Jaan Kitzberg oli iga päev tugeva surve all ja see pinge peegeldus ka tema näost. Kui keegi tegi vea, ei tõstnud ta häält, vaid pomises tigedalt omaette. Ta teadis, et kaastöölisi ärritada just enne otseülekandes toimuvat saadet, polnud eriti hea idee. Jääda rahulikuks töö juures, mis nõuab pidevat kella jälgimist, on omaette kunst – nagu ma seda ka ise hiljem kogesin.

Ülejäänud kaastöötajad olid tasakaalukad. Teine toimetaja Elmar Simm, kes tavaliselt korrigeeris minu töid, krabas need enne enda kätte, kui need oleksid läinud Mall Jürmale. Kui olin teinud vea, siis kutsus ta mind vaikselt oma laua juurde. Rezhissöör Arvo Kalbus pani vaikselt saate kokku, ilma et oleks lärmi tõstnud probleemide üle. Volli Veedam, kes oli purjetanud Rootsist üle Atlandi, kirjutas sellest raamatu, mis tõlgiti paarikümnesse keelde, koguni vist jaapani keeldegi. Tal oli erakordne spordimälu – kui oli vaja teada näiteks kolmikhüppe maailma- või Eesti rekordit, olid need tal peas viimse millimeetrini. Lisaks spordile oli tema eriala täppisteadus. Kodused kuulsid temalt, kuidas vallutati kosmos. Minu kõrval istuv Pedro Krusten oli vist neist kõige vaiksem. Näis, et ta ei lasknud end millestki häirida. Ja tal oli selleks oma põhjus: niipea, kui töö tehtud ja aega oli, asus ta kohe oma romaanide kallale. Harald Parrest ja Endel Rennit lahkusid meie hulgast liiga vara. Kohe peale asumist Washingtoni, oli liitunud osaliselt selle seltskonnaga noor Gunnar Paabo, erakordselt hea ja tugeva mikrofonihäälega mees.

Neist on veel meie hulgas Asta Türner-Rice ja Gunnar Paabo. Nagu varem nimetatud, asusin ma peatselt tööle uudisteosakonda.

1970ndate keskel algas pereheitmine. Pensionid. Tulid nooremad. Tekkis probleeme aktsentidega. Siis algasid ka esimesed omavahelised häired. Eestist tuli erakirjade kaudu kriitikat, et sellel olevat saksa aktsent, sellel inglise jne. Kuid ei olnud parata, ja suurem osa kuulajaist sai siiski probleemist aru.

Kaastöölisi, kes aja jooksul läbisid AH Eesti osakonna, on siin võimatu nimetada. Ja kui ma kedagi olen unustanud, siis pannakse mu pea pakule.

See tuletab meelde üht juhtumit Euroopa osakonnast, kus ma vallandasin ühe horvaadi sellepärast, et ta jättis stuudios sihilikult nimetamata uudise, et horvaadid olid hõivanud ühe lennuki. Kui ma paar nädalat hiljem oma kodukohas läksin tütrega poodi talle jalgratast ostma, tundus mulle, et keegi jalutab kogu aeg meie taga. Pöörasin ümber – ja seal oli mees, kelle olin vallandanud! Kuid ta otsustas kaduda ja enam mind ei jälitanud. Mis tal kavas oli, seda ma ei tea, igatahes tema selles piirkonnas ei elanud.

Üks esimesi noori peale minu oli Eesti osakonnas Ilme-Anne Pagi, kes aga veidi hiljem sai endale koha AH administratsioonis. Järgnesid Ive Patrason-Leesment, kelle hääl osutus üheks paremaks osakonnas, kuna suutis läbida segajad. USA saatkond lindistas saated Helsingis, sest Ameerika diplomaadid ei läinud Balti riikidesse mittetunnustamis-poliitika tõttu. Siis veel Evald Roosaare, Ilmar Mikiver, Ilmar Külvet, Karl Laantee, Harry Verder, Imre Lipping, Heldia Estam, Ilo-Mai Lipping, Pia Salmre, Jüri Täht, Talvi Laev, Arvi Kork-Tinits. Osaajaliste teadustajate seas olid Mai-Kaja Kork, Tiiu Ling, Tiina Ets, Tõnu Parming jt.

1980ndatel saabusid ajad, kus osakond pidi palkama kaastöölisi välismaalt ja lõpuks Eestist neil aegadel lahkunuid. Nii tulid Rootsist Tarmo Sepp ja Aarand Roos; Eestist Markus Larsson ja Maret Aronovich; Austraaliast Mall Mälberg.

Erialalistest, osalise ajaga kaastöölistest oli usu alal pidevalt tegev õp. Uno Plank; Rootsi ajakirjanikud Ants Kippar ja Juhan Kokla; kirjanikud Arvo Mägi ja Valev Uibopuu; samuti professorid-doktorid Elmar Järvesoo, Feliks Oinas, Olaf Millert, Vootele Vaska, Väino Riismandel. Mag. Elli Riismandel koostas ja esitas raadios terve seeria artikleid USA põhiseadusest.

1990ndatel olid meil kaastöölised juba vabast Eestist. Üks esimesi nendest oli markantne kuju Einar Komp, kes oli „kinkinud“ vangilaagris viibides talle küllatulnud eesti kommunistidele paberisse mähitud kimbu „lilli“, mille eest alguses tänati, kuni avastati, et paberis oli kimp roostetanud okastraati.

Siis tulid Neeme Raud, Martin Raud, Villu Tari, Nele Laanejärv, Tiina Park, Ats Joorits ja Harri Tiido, Kadri Land ja Marika Urb. Isegi prof. Igor Gräzin, Notre Dame’i Ülikoolist, kes hiljem väitis, et AH saadetes esinemine oli teinud ta Eestis nii populaarseks, et pääses Riigikokku. Oli mitmeid teisi, kuid kõigi nimetamine siinkohal läheks pikaks.

Eesti Osakonna juhatajateks olid aastatel1951-2004: Ludmilla Floss, Karl Robert Pusta, jr., soomlane Piltti Heiskanen, Jaan Kitzberg (kõige kauem), Voldemar Veedam, Ilmar Mikiver, Karl Laantee, Jüri Täht ja Markus Larsson.

Nendes lühiartiklites olen ainult linnulennuliselt käsitletud Ameerika Hääle Eesti osakonda ja minu sealset karjääri aastatel 1955-57 (osaajalisena); 1960-1983 (täisajalisena) ja 1984-1994 infoagnetuuris, millele AH allus ning kus ma tegelesin osaliselt Ameerika Häälega.
(Lõpp)

Märkmed: