Kord kuus kutsuti meid kolme interni direktori juurde aru andma, kas treening on meile vastuvõetav, mida oleme õppinud jne. Olime ka NBC-TV Washingtoni stuudios nende hommikuses saates koos tolleaegse kuulsusega: president Kennedy poolt vastnimetatud infoagentuuri (USIA) direktori Edward R. Murrow’ga. Enne saadet ajasime juttu, kus ta küsis meie tausta – ja hoidis ahelsuitsetajana sigaretipakki kogu aeg vasakus käes nii, et keegi ei näinud marki. Neil aegadel võistlesid sigaretifirmad omavahel üsna ägedalt, et teda reklaamida.
Ühel direktori koosolekul jutustas meie poolatarist intern huvitava loo. Nimelt oli ta oma vene keele oskuse tõttu olnud giidiks mitmetel infoagentuuri näitustel läbi N. Liidu. Kõige kuulsam neist oli Nixoni ja Hrushtshovi „köögidebatt“. Kuid tookord oli nende grupp Minskis. Kord olid külastajad neilt küsinud: „Miks te ei vii näitust Balti riikidesse?“ Vastus oli giididel pähe õpitud: „Näitust ei viida Balti riikidesse seetõttu, et USA ei tunnusta Balti riike Nõukogude Liidu osadena!“ Küsijateks olid eestlased, lätlased ja leedulased, kes nüüd iga päev mitu korda näitust külastasid – ja kordasid pidevalt seda küsimust! Ja said ka mitu korda sama vastuse, mida nad tahtsidki, nii et venelastest külastajad seda kuuleksid!
Tuli aeg lõpetada treening ja asuda tööle AH Eesti osakonda (EO). Kuid ega ühel noorukil polnud kerge sellesse seltskonda „sisse murda“. Kui ma toimetusest esimesel päeval olin väljunud, ütles keeletedlane magister Mall Jürma: „Mis see Ederma siin teeb, tal pole ju Tartu vaimu!“ Sellest rääkisid mulle toimetuse liikmed Endel Rennit ja Voldemar Veedam, kes mind samal õhtul Renniti kodus konjakiga kostitasid. See oli, jah, see esimene, „Eesti-aegne põlvkond“.
Peale Jürma, Renniti ja Veedami olid kohal Jaan Kitzberg, Elmar Simm, Arvo Kalbus, Pedro Krusten ja Asta Türner-Rice ning teadustajana nooremast põlvkonnast Gunnar Paabo.
Alustasin EO-s just ajal, kui käis Berliini müüri ehitamine. Kitzberg panigi mind kirjutama reportaazhe müürist: kuidas sellest üle hüpati, kuidas läbi mindi, kuidas tunnelit tehti, kuidas müüriäärsest aknast välja hüpati. Nägin seda isegi unes.
Minu USA armee üksus oli asunud Heidelbergi lähedal. Üksusele allus Seitsmenda Armee hiigelsuur laskemoona ladu, mis sisaldas ka Honest John’i nimelisi rakette. Oli uusaasta. Mul oli koos paari sõbraga kolmepäevane luba Pariisi, kus teadagi, keegi ei maganud. Nii saabusime tund enne loa kehtivuse lõppu uniselt laagri väravasse, kus korrapidajaohvitser käskis meil mundrid selga panna, võtta laost relvad ja minna salajasse väeosa asukohta. Magada ei tohtinud me enne, kui teame, et Honest John’id on suunatud sinna, kuhu vaja.
Uustulnukana oli minu EO asukohaks laud kohe ukse juures. Tuba oli niigi väike, et mu laud vaevu sisse mahtus. Iga kord, kui keegi ukse avas, paberid lendasid. Kuid mu heaks seltsiliseks oli mu toanurgas kirjanik Pedro Krusten, kelle paberid enam ei lennanud, sest mina tõkestasin neid! Pedro oli selle eest tänulik, sest tema kaks kuhja sisaldasid AH toimetisi ühes ja tema tulevasi romaane teises. Kõik kolm Kennedy aastat olid väga ärevad. AHs oli ajastu, mida võib iseloomustada sõnadega a crisis per day.
Ühel päeval helises mu laual telefon. Uudiste osakonna juhataja küsis, kas ma tahan tema juurde tööle tulla. See oli löök, sest ma polnud sellele mõelnud ega seda taotlenud. Kuid ma teadsin, et EO-s on kaheksa kohaline täiskomplekt ja edutamisi ei tule enne, kui mõni koht vabaneb. Olin siiski kahevahel, sest Kitzberg oli mind sinna tahtnud. Aga instinktiivselt küsisin Bob Goldmanilt: What’s in it for me? Ta vastas, et edutab mind kohe! Siis ütlesin OK. Kitzbergile tuli see üllatusena. Kuid Goldman rääkis talle vajadustest jne ning nad leppisid kokku, et kui EO-l on mind vaja, siis „laenatakse“ mind sinna paariks tunniks. Minu vahekord Kitzbergiga oli tükk aega nässus, kuid polnud midagi parata.
Nii polnud mul võimalik tutvuda Tartu vaimuga. Juba jaanuarist 1962 algas uus etapp uudisteosakonnas, mis lõppes alles 13 aastat hiljem. (järgneb)