(
Algus EE #21, 29.05.2009)
Lahkumine Eesti osakonnast (EO) ei olnud eriti meelepärane neile, kes tahtsid arendada osakonna tulevikku. Sellega ei olnud alguses päri ka direktori büroo, sest idee oli tuua värsket ja „amerikaniseerunud“ verd keelteosakondadesse. Kuid hiljem olid ka nemad nõus. Meid kolme edutati kiirelt.
Ausalt, ega minust EO-s eriti kasu ei olnud, sest olin ju alles algaja. Ja sama ausalt, minu eesti keel ei olnud selle esimese koosseisu tasemel. Aga ma olin kättesaadav, kui vaja. Ja varsti nõustusid kõik kolm balti osakonda, et neil oli minust uudiste toimetuses palju kasu.
Nimede loetelus saab autor tavaliselt „pähe“, sest ikka juhtub, et mõni nimi jääb kogemata välja. Ma olen aastakümnete vältel tajunud, et eestlaste hulgas on see tihti võrreldav surmapatuga.
Eesti osakonnas oli muudatusi. Igavikku lahkusid Harald Parrest ja Endel Rennit. Terviseprobleemide tõttu eemaldus Arvo Kalbus. Voldemar Veedam sai vähem pingelise töökoha Kongressi raamatukogus.
Kõik, kes on raadios töötanud, teavad, kui pingeline see on. Mõnel töökohal vaadatakse kella lootuses, et seierid läheneksid kiiremini kojumineku ajale. Ka raadiotöös jälgitakse pidevalt kella, kuid seda stuudioaegade ja otsesaadete aegade tõttu. Uudiste osakonnas on asi veelgi hullem: kirjutad uudiseid vähemalt 40 keele tõlkidele, tehes seda küllalt kiirelt, kuid värskelt ja täpselt, jättes ka aega tõlkimiseks. Ma töötasin kolmes vahetuses – päeval, õhtul ja öösel, ka nädalalõppudel ja pühade ajal. Tihti olid mu „vabad päevad“ nädala keskel ja üks nendest õhtutest kuulus minu reservüksuse treeningule Pentagonis.
Kuid ainult üksikud uudiste- ja keelteosakondade töötajad hädaldasid. Ka lumehanged ja kodu kaugus ei pidurdanud meid. Kui väljas oli torm, siis jäädi osakonda (madratseid oli AHs külluses!) või mindi üle tänava asuvasse hotelli. Need, kes tulid tööle külma sõja lõpufaasis või hiljem, ei saanud aru, et meile, kes seal kauem olid olnud, polnud see lihtsalt töö, vaid pühendumus. Oldi veendunud, et saated peavad olema värsked, sest meid kuulati. Uudisteosakonnas oli kolleege vähemalt 10-st rahvusest, lisaks USAs sündinutele; ja vähemalt 6-st erinevast usust. Kui oli tarvis vaba päeva, vahetati vabatahtlikult, ilma mingi tülita.
AH EO-s tekkinud lüngad täideti. Asemele tulid Evald Roosaare, Ilmar Mikiver, Ilmar Külvet, Ive Leesment Patrason, Harry Verder, Heldia Estam jt.
Koosseisu muudatusi oli aja jooksul palju. Esimest korda oli kolleege ka väljapoolt USAd – Kanadast ja Rootsist. Kuid üha rohkem hõljus nii Eesti kui teiste osakondade kohal keeleprobleem. Kritiseeriti nii saksa kui inglise (ameerika) aktsenti. Hiljem tulid kritiseerivad kirjad ka mujalt, tõenäoliselt ajendatud soovist ise osakonnas kohta saada. Kuid tean, et valdav osa kuulajaid sai aru, et põlvkondade muutumisega muutuvad ka aktsendid. Sõnum oli tähtsam.
Oli oluline, et üks demokraatlik suurriik edastas saateid ühe väikese maa rahva keeles. Muidu oleks pidanud neid kuulama kas vene või inglise keeles. Kui keegi tahtis balti rahvaste keelseid saateid sulgeda väitega, et nad ju oskavad vene keelt, siis muutus see kohe poliitiliseks probleemiks.
Tõelisi kuulajate kirju peaaegu ei olnud enne 1980. aastat. Kui oli, siis oli parem neid panna jutumärkidesse, tavaliselt kolmetähelise organi „vahendusel“. KGB ei saanud kunagi aru sellest, et mida rohkem kriitikat, seda parem meile AH-s! (Järgneb)
